Muljed

VII mäng

Moderaator: stuart

Mahagon
Rändur
Postitusi: 18
Liitunud: 30 Dets 2009, 20:29

PostitusPostitas Mahagon » 28 Sept 2010, 16:51

Jaa, muljuge nüüd! Ma annan siin varsti põnevusse otsad, eks.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 28 Sept 2010, 17:40

Väga verises kostüümis Silja rapitud Ingerina teenis igastahes ära kommentaarid stiilis: "tädi Maali" (by Silja) ja "zomparist seeneline" (By Die) :p

Igastahes, pilte (mida on sorteerimata kujul nii 1500 ringis - jah, Silja on maniakaalpildistaja :p) saab kuskil järgmise nädala alguses, kui Stuart need Tlnast plaadiga Silja käest ära toob - kui keegi aga varem Tallinnast Tartu tuleb, siis andke teada - saab ehk varem.

Ja üldiselt on mul teile lihtsalt üks kommentaar -

MAAILMA LÕPP!!!1111
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Magnus
Ilmaplatsi jedi
Postitusi: 89
Liitunud: 02 Apr 2009, 17:24
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

PostitusPostitas Magnus » 28 Sept 2010, 20:09

Need, kes tulla ei saanud see kord, tahavad vist teada, mismoodi asjad lahenesid. Mõned olulisemad asjad:

Raamat sai nah'nude käest tagasi toodud.
Osad kõrgkooljate isandad olid veel elus.
Kõrgkooljad tekkisid kunagi seeläbi, et võtsid raamatust väge.
See vägi sai nüüd tagasi raamatusse pandud ja kõrgkooljad on kõik hävinud. Nende alluvad (nimetagem neid madalkooljateks) hulguvad ilma juhtideta ringi. Argeil oli reetur ja läks kooljate poolele.

Ilmus välja Pimeduse Isand, kes tahtis enda nime raamatusse kirjutada koos haldjate kuninganna nõuniku omaga. Lõpuks kirjutas ta ainult enda nime. Tema kuri vägi hävis temaga.

Raamat visati üle lõpusilla kaosesse.

Pootsmani keha kasutas tänu punasele kristallile vahepeal Ema (maailma ja rahvaste looja), kes üritas täita lõpulegendi, kus ta saab oma armastatuga kokku ning maailm hävib. Swey maadles maailma loojaga.
Lõpp hoiti ära, pootsman ja kristall viidi minema teise ilma, kohta kust vägi välja ei pääse.

Kaoseratsanikud hoidsid Vaira venda vangistuses. Swey võitles ühega ja võitis, vend leiti üles.

Mina ei teinud eriti midagi olulist. :)
-----------------------------------------------------------

Algus oli ehk veidi passiivsem kui varasemad mängud, otsest ohtu polnud ja otseseid juhtlõngasid samuti mitte, kuid mingi hetk tõmbas korralikult käima. See sobis tegelikult mul tegelasega kah, kuna Thanias sain ma enamik enda liinid ära lahendatud ja küsimused vastatud. Glaudon seisis seal mineviku ja olevikuga vastamisi ja võitis. Seetõttu ei olnud ma ka nii tugevalt emotsionaalselt laetud vaid rahulikum. Kuna raamat anti kah vahepeal ära, siis oligi mul mõnes mõttes vaja otsida oma kohta maailmas. Vahepeal üritasin ennast kasulikuks teha ja ise asjade käiku ise edasi suruda ning hakkasin soorahvaga oma liini vedama ja otsima kontakti erinevate kümnenda ilma elanikega.

Avastus, et kõrgkooljad ikka tegutsevad, oli mängusiseselt halb ja mänguväliselt hea uudis, sest tekitas eesmärgi. Sellist põletavad viha ja rahutust Glaudonis seekord ei olnud, vaid pigem külm eesmärgikindlus.

Mari-Liis: Mulle küll ei paistnud, et sa algaja oleks. Su tegelane oli igati hästi mängitud. Eriti mis puudutab Glaudonile lähenemist - su näomiimika
(pilgud, naeratused, kõneviis jne) oli igati tabav ja oskust väikeseid detaile kuni silmsideni välja mängida nimetatakse üldiselt heaks rollimänguks. Sa tegid minu jaoks mängu hulga huvitavamaks.

Sepa mõtted Kapteni emast: Alguses ma otsustasin lihtsalt sinuga
rääkida ja toeks olla, kuna sa olid uus inimene ja ma mäletasin, kuidas ma ise siinsamas uue inimesena siia sattusin. Ma märkasin üpris kiiresti, et sa mulle tähelepanu osutad, aga alguses ei osanud ma vähimatki kahtlustada. Siis, kui ma mõõga sinu kätte andsin (väikese kiirestitehtud suvalise asjanduse muide, sest suurt mõõka ma kergekäeliselt ei anna ja sellel on kaitseloitsud peal), ei kahelnud ma veel sinus ja arvasin, et oled lihtsalt sõbralik. Mõni hetk pärast seda asi aga muutus, kui ma märkasin esiteks, et sa liigud minu järel ja teiseks, et sinu iseloom on muudes olukordades (peale minuga suhtlemise) hulga tugevam ja otsustam. Sellest hetkest ma taipasin, et midagi on väga valesti. Just siis ma tõmbusin sinust korraks eemale, aga otsustasin seejärel ikkagi kaasa mängida, et sa oleks pideva järelvalve all. Hoiatasin kõiki, et meil silma peal hoitaks, kuna sa võid minuga midagi üritada. Esimene teooria oli, et
sa oled kõrgkooljate poolt saadetud mingit infot koguma või midagi korda saatma. Ma mäletasin, kuidas kõrgkooljad siinsamas oma eelmise käsilase saatsid sisse imbuma, väga hästi, kuna see olin mina.
Teine teooria oli, et mereisa, kellel olid oma huvid mängus, kasutas Põhjatuult oma vahendina, aga me ei allunud enam eriti tema kontrollile ja nüüd ta saatis uue agendi meid mõjutama.
Ma tahtsin üks hetk sind küsitleda, aga otsustasin teha näo, et ma midagi ei tea, aga valvel olla, sest enneaegne kahtlustamine muudaks sinu plaane, mis iganes need on ja annaks teada, et ma tean. Vahepeal läks olukord päris närviliseks, kuna ma ei teadnud, mida sa üritad ja millal sa oma käigu teed ja üritasin kõigeks valmis olla. Ma panin isegi väikese mõõga kuklasse juhuks, kui sa üritad mind uimastada.

OG meta: Ma olen larpar. Ma tean mida tähendab enamasti see, kui keegi on sõbralik ja kutsub kahekesi metsa. :D

Tore, et sa mind tõsiseks ja asjalikuks nimetasid. Mu tegelane on
sünge taustaga ja kohati väga karm ning ma üritasin teda mängida
dramaatilisena, emotsionaalselt pingestatuna ning ohtu adekvaatselt võtvana, kuid ma pidevalt kardan, et mu tegelased tulevad liiga puhtalt naljamehena välja.

Stu: Ma juba ütlesin seda, aga sinu võime hetkega oma kõneviisi ja hoiakut muuta on ülilahe. Rukkimoor on geniaalne tegelaskuju.
Kuldsilm on samuti väga tore. Kuldsilma taustalugu, mis paralleelselt meie sündmustega arenes, andis maailmale palju sügavust juurde.
Head hetked olid see, kui Mustsilm pööras meie vastu kõik, mis me olime Kuldsilmaga rääkinud ja avas ka Kuldsilma mõttemaailma teist poolt ning
see, kui me rääkisime Argeili reetmisest (OG ma ootasin kohe, kui teada sain, hetke, mil saaks seda Kuldsilmale öelda, arvates, et sealt tuleb midagi võimast)

Die: Silari kõneviis oli väga hea. Selline püüdlikult "ma räägin korralikult ja aktsendita, kuigi väga ei oska". Ma arvan, et Vairale said sa kah päris hästi pihta, kuigi teatud dissonants oli olemas sellel lihtsal põhjusel, et sa ei ole Kaire. Sooelanik oli natuke teistsugune, kui ma ootasin, õnneks ma ei lennanud peale talle (see oli mu esimene reaktsioon, ma olin natuke trigger-happy meeleolus õhtul).

Ülo: Tulehaldja liikumine oli väga stiilne.
Kaur: Mitmendat mängu juba hea rollides, kus saab lollusi teha.

Barbar: OG üritasin ma Swey'd välja vihastada, aga paistab, et Izlin on hea töö teinud. Swey arengut läbi mängude oli huvitav jälgida.

Kadikas: Ma midagi konkreetset hetkel ei oskagi öelda, Kapten on
hea tegelane ja seiklused hansaga on huvitavad.

Dru: Pootsman on kah hea tegelane, kontrastiks paljudele oma down-to-earth-no-bullshit suhtumisega.
--------------------------------------------------
Ma leian, et tegu on parima larbisarjaga, kus ma olnud olen. Paljud larbid on toredad ja naljakad seiklused, kuid nii sügavalt tegelasse sisse elanud ega sündmustest, mis toimuvad huvitatud ma mujal olnud ei ole. Siin on tunne, et tegelane, kaaslased ja maailm on elus, sügav ja ehtne. Head NPC'd mängivad siin olulist osa. See on ka üks väheseid, kus kõik tegelased on nii fundamentaalselt loosse sisse ehitatud. Ühesõnaga, ülivõimas. Mul on ikka hästi meeles vanemad hetked, nagu minu põgenemine, Raseci venna matused (kindlasti üks ilusaimad larbistseene, mida näinud olen ja sügav maailmas-olemise moment) ja duell kõrgkooljaga.
--------------------------------------------------
Haldjaegend Oan'ist, ehk miks sattus kala maale:
Kord elas esimeses ilmas(meie arvestuse järgi) haldjamaal üks võimas väeolend. Haldjad kutsusid teda Jumalaks. Ta leidis, et haldjad on kõlvatud ja elavad patust elu, ning kutsus haldjaid Kuradist võetuiks.
Kõige tipuks vihastas teda see, et kõlvatud haldjad teda Jumalaks kutsusid. (Jumal ja Kurat on teatavasti haldjakeelsed räiged vulgarismid suguelundite kohta, ehk siis toimus tõsine vastastikune sõimamine). Otsustas siin "Jumal", et uputab haldjad ära. Et aga üks perekond( Oani pere) oli hea, siis palus "Jumal" Oanil suure laeva teha ning igast liigist kaks koguda. Oan kogus siis laevale kaks metsahaldjat, kaks merehaldjat, kaks tulehaldjat, kaks jõehaldjat, kaks saiahaldjat (nemad ma olin täitsa ära unustanud vahepeal) ning kaks mägihaldjat. Lasi siis Jumal maa vett täis. Oan ja haldjad sõitsid laevaga, kuni ühel päeval
taipasid merehaldjad, et aitab küll ja hüppasid vette. Seejärel otsustasid jõehaldjad, et neile küll sool vee sees ei meeldi, kuid saavad kah kuidagi hakkama ning tegid sama. Seepeale otsustas Jumal, et kõik see on jama, lasi vetel tagasi voolata ja nõnda mõttetult lõppeski see legend.

Kasutaja avatar
stuart
Rollimängumaniakk
Postitusi: 4436
Liitunud: 16 Nov 2004, 17:41
Asukoht: Tartu-Tallinn-Tartu

PostitusPostitas stuart » 28 Sept 2010, 20:20

Awww, mul tuli peaaegu pisar silma :)

Mari-Liisi tagasivaade on põhjalik ja vinge. Ausalt, sul tuli mäng täitsa hästi välja, kuigi jah, ma käisin vahepeal uurimas, et ega sul igav pole :D

Magnus, seda legendi Oanist ma mäletan jah, kuigi ei mäleta, misajal sa seda rääkisid. Igastahes polnd mul siis vist tegelane ja hetk, millal ma hirnuda oleks võinud, eriti siis, kui ära jagasin (väsimusest oli ikka korralik juhe).

Väga tore, et Kuldsilma (Mordaunti) taust asjale juurde andis. Eks oli ise ka hea rääkida asjadest, mida polnud pidanud kirjutatud rollist pähe õppima, vaid mis olid rpg's ise läbi elatud. NPC või mitte, aga Mordaunt on igastahes üks mu lemmikumaid larpitegelasi ever, peale Uue Ilma emand Basra. Kes teavad, saavad aru.

Igastahes kiidan kõiki mängijad, kes selle mängusarja jooksul osalenud on, just tänu teile sai see mäng just nii hea. Endal arenes rollimänguoskus oluliselt, justnimelt selle rollierinevuste silmapilkse loomise koha pealt, sest kui igal tegelasel on oma kõnemaneer ja liikumine jne, siis on lihtsam ka sisse elada.
Macchiavelli on poisike. (TM Panic Productions)
---
“There comes a time when you must stop running, when you turn and face the tiger.”
- Fenris, Dragon Age 2

Merehunt
Hulgus
Postitusi: 5
Liitunud: 18 Aug 2010, 12:21

PostitusPostitas Merehunt » 28 Sept 2010, 21:08

Magnus, Rhoallele tegelikult meeldis, et Glaudon liiga palju järele ei andnud. Tegelikult ta natuke kartis, et kui asi tõsiseks läheb ja Rhauria sellele jälile saab, siis ta lintshib Glaudoni ära ja paneb Rhoalle trümmi kinni. :D

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 28 Sept 2010, 23:06

Tegelikult pidi see sooretk Lõpusillale olema palju pikem ja vingem ning NPC rohkem, aga meie kokkukuivanud NPC ja GMi hulgaga me lihtsalt ei suutnud seda nii teha.

5 meetrist sookolli mängides (keda algselt pidi mängima sookollikostüümis Alton, aga Juuniori gõmmid olid maski ära kaotanud ja Alton ei saanud niikuinii tulla) igatahes meenusid Cele kunagised 5 meetrised leegitsevad deemonid. Ma loodan, et ma olin parem. ;)

Igastahes ma võin Mari-Liisi teinekord ka seljas tassida, ta oskab hästi kinni hoida.

Ja Sookoll tegi alul karmimat häält, aga kuna kahejalgsed seda kartsid, hakkas ta neid kutsuma nagu oma poegi - see tundus mõikavat. :P
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Magnus
Ilmaplatsi jedi
Postitusi: 89
Liitunud: 02 Apr 2009, 17:24
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

PostitusPostitas Magnus » 29 Sept 2010, 17:19

Jäi veel mainimata, et kuna Rhoalle oli relvastamata, kahtlustasin ma lisaks, et ta on kindlasti tugev loitsija (miks muidu ta ilma relvata on) ja mõtlesin, kas tavarelv mõjub ta peale, kui ennast kaitsta vaja või peab väemõõka kasutama.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 29 Sept 2010, 17:33

*hirnub ja tunneb tahtmist Magnust lohutavalt patsutada*

Ilmselge vana larpar - paranoiline terve karja piiksude eest :p

Aga meile GMidena teie paranoiatase muidugi meeldib ;)
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Magnus
Ilmaplatsi jedi
Postitusi: 89
Liitunud: 02 Apr 2009, 17:24
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

PostitusPostitas Magnus » 29 Sept 2010, 19:18

Üks oluline asi- edaspidi peab hakkama teie mängudel märkmiku kaasas kandma. Muidu on pidevalt
"Oot... mingi legend oli vist... ma ei mäleta. Midagi Emast või midagi sellist.
Oli see nüüd kuidagi seotud selle teise ... mis ta nimi nüüd oligi. Ja Naara ...
oot ma tean küll... see oli ju umbes 2 nädalat tagasi ... midagi ei mäleta... ta rääkis midagi... ja tahtis midagi... Lamiad tahtsid kah midagi. Nende käes oli kristall? Oli vist? Või nemad tahtsid seda? Või midagi sellist. Ja siis Thanias, mis oli vaid natuke üle nädala tagasi... toimus kah midagi... kellegagi. Nii. Ma sain väesõlmes teada mingist tüübist, kes siin käib ja hirmutab. Raudselt on selle kohta kah mingi legend... kui ma vaid teaks, mis see oli."

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 29 Sept 2010, 19:36

Kuule jah. Ma arvan, et see on hea mõte, sest eks ta paraku kipub nii olema, et kuna mängude vahe on ikka oluliselt suurem kui Seikluste vahe, siis Seniilsus ja muud õnnistused löövad sisse ja...

GM teab.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.


Mine “Käib salapidi öö”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline