Muljed

VII mäng

Moderaator: stuart

Kasutaja avatar
stuart
Rollimängumaniakk
Postitusi: 4436
Liitunud: 16 Nov 2004, 17:41
Asukoht: Tartu-Tallinn-Tartu

Muljed

PostitusPostitas stuart » 26 Sept 2010, 17:34

Laske käia ;)
Macchiavelli on poisike. (TM Panic Productions)
---
“There comes a time when you must stop running, when you turn and face the tiger.”
- Fenris, Dragon Age 2

Kasutaja avatar
stuart
Rollimängumaniakk
Postitusi: 4436
Liitunud: 16 Nov 2004, 17:41
Asukoht: Tartu-Tallinn-Tartu

PostitusPostitas stuart » 27 Sept 2010, 21:52

*sügab kukalt ja mõtleb, et kas inimestel on tõesti _nii_ raskekujuline larpipohmakas...*
Macchiavelli on poisike. (TM Panic Productions)
---
“There comes a time when you must stop running, when you turn and face the tiger.”
- Fenris, Dragon Age 2

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 28 Sept 2010, 12:57

Mari-Liis on igastahes kõige kangem ja võitis ka larpipohmaka.
Sain selle küll meili peale, aga kuna tegu on nii põhjaliku ja toreda tagasivaate ning muljendusega, siis olen paha ja postitan selle ka siia.

Kapten Saromiri mälestused Kümnendast Ilmast

Ärkasin üles miskil puust alusel. Keegi raputas mind. Kõik liigesed olid pikast ujumisest kanged, aga kapten ei tohi viriseda. Nii et kui küsiti, kas olen vigastatud, ütlesin, et kõik on korras. Kuigi jalad ei tahtnud hästi kanda. Küsiti, kes olen, ning kui vastasin, et olen kapten Saromir ja mu eesmini on Rhoalle, teatas nende juht, et tunneb nii Saromire kui Isheerisid ning et sama nimega kui mina, oli tema ema. Ta ütles, et on Põhjatuule kapten, sellest laevast ma polnud midagi kuulnud, ja küsis veel midagi Isheeride kohta. Asi läks väga segaseks ja ma ei saanud enam aru. Mõelda ka ei jaksanud. Janu oli ka. Hakkasime kuhugi minema. Üks kena, rõngassärgis ja mõõgaga sõdalane toetas mind. Küsisin temalt, kus me oleme, kuid ta vastas, et ootab enne, et mina endast räägiksin. Sain aru, et mind ei usaldada. Aga samas mitmed neist kandsid mõõku. Järelikult on sellel mitteusaldamisel põhjust. Leppisin sellega. Mina neid usaldasin. Nad olid sõbralikud. Ma ei osanud kohe midagi öelda. Oleksin pidanud siis kogu loo rääkima, sest muidu nad nagunii ei usuks mind. Ei tea, kas nad siiski usuvad kui kõik ära räägin. Aga praegu ei jaksanud pikalt seletada. Nende kapten ütles, et me läheme kuhugi majja. Lootsin, et seal saame rahulikult maha istuda, ja siis räägin neile kõik. Ehk siis räägivad nemad mulle ka, kes nad on ja kus me üldse oleme.

Tee oli väga pikk. Mitu korda küsisin, kaugel me juba oleme, kuid mind abistav sõjamees ei teadnud seda öelda. Olin juba väga väsinud. Viimaks jõudsime kuhugi, kus mul paluti oodata. Mul oli hea, et sai korra maha istuda ja hinge tõmmata. Räägiti, et keegi teeb miskeid imelikke käbiloitse. Asja uuriti. Varsti tuldi mulle järgi ja siis läksime maja juurde. Ja siis selgus, et see polnudki nende maja, vaid kellegi teise oma, kellelt nad vastuvõttu ootasid. Olid miskid imeliku välimusega kaks noort poissi, hüüdnimedega Tatt ja Täi, kes loopisid käbisid. Ja nad ei tahtnud meid sisse lasta. Viimaks tuli välja nende vanaema, kes lasi meid sisse. Seal sain laua taha istuda ja mulle pakuti juua. Tahtsin vett, kuigi saadaval oli ka kõrkjaviina.

Ja siis Põhjatuule kapten rääkis minuga. See oli äärmiselt kummaline vestlus. Rääkisin, kuidas ma Mereisa jutule tahtsin pääseda, ning tema mind läbi mere siia tõi. Rääkisin oma unistuste laevast. Rääkisin oma vanematest ja oma sõpradest... ja siis tuli välja, et Põhjatuule kapten, Rhauria, on minu tütar ja sõidab laevaga, kelle ma olen ehitanud. Põhjatuul ongi see laev. Ma ei uskunud. Ta näitas, et aknast paistab ta laev... ja siis ma vaatasin... ja ma tundsin selle laeva ära... täpselt tema.

Ma olin segaduses ega saanud aru, kuidas see on võimalik. Olin õnnelik ja õnnetu ühekorraga. Õnnelik, et ma saan oma tahtmise, ning õnnetu, et pean ohverdama oma kõige tähtsama: oma vabaduse, ja abielluma Adeniga.... Ajasõlm. Ähmiga unustasin oma küsimused... küsida, kuskohas me üldse oleme... ning kui ka nemad end tutvustasid, siis ei pannud ma seda tähele või ei jätnud meelde, kõik oli liiga imelik. Swey soomuseline käsi ei pannud mind üldse imestama selle kõige kõrval. Järsku tuli mulle veel mõte, et kui olen ajasõlmes, siis pean äärmiselt ettevaatlik olema oma tegudega, et mitte tulevikku muuta. Otsustasin, et hoidun tahaplaanile, jälgin, mis toimub, ega sekku asjadesse esimesena.

Haldjas, kes meid vastu võttis, pakkus meile kõigile kõrkjaviina. Olin Mereisale andnud tõotuse, et ei joo. Suhtusin asjasse äärmise ettevaatusega. Kui kruus minu kätte jõudis, tõstsin selle huultele, kuid kui tundsin joogi imelikku maitset, panin kruusi käest, joomata. Varsti selgus, et see oli tark otsus. Järsku jooksid kõik välja, ning kapten, pootsman ja Swey hakkasid imelikult naerma... räägiti midagi naerumeestest, kanasarvikust, hobuntist ja millestki veel hullemast, mille nimegi ei taha nimetada. Sepp Glaodon, kes oli mind siiatulekul toetanud, oli kaine, ning mul oli hea meel, et ma polnud selles seisundis üksinda. Ta rääkis mulle, kes on kanasarvik, ja see oli kohutavalt naljakas, purjus peaga võib tõesti selliseid asju näha.

Pidasin Rhauriat silmas. Tema pidi olema mu tütar... ja nüüd esimene asi, mida ma teda tegemas näen, on see, et ta joob ennast täis ja hakkab imelikke asju tegema. Kui ta oli kaineks saanud, ütlesin talle, et liiga palju ei tasu juua, ja tema kurtis siis kõigile: „Mu ema ütles, et ma olen joodik.“ Ohjah. See tänapäeva noorus...

Istusin verandal. Järsku lendas aken pläraki eest ära ja midagi suure mütsatusega sealt sisse. Rahvas oli metsas ja ma hüüdsin nad tagasi enne kui ise vaatama läksin. Nad tulid. Sisenesime. Laual lebas verine peaaegu laip. Sosistas midagi kõrgkooljatest ning kaotas teadvuse. Tavaolukorras oleksin ma kohe haavu lappima hakanud, kuid siin... ma isegi ei näinud, kas ta on inimene või mitte-inimene... ning kõrgkooljate tekitatud haavad... äkki ravitakse neid ka kuidagi teisiti. Põhjatuule rahvas tundis ta ära. Inger. Nad püüdsid talle väge anda, panid oma käed tema peale. Ka Rhauria. Huvitav, et temal on vägi. Kas siis ka minul? Plaanisin selle talt esimesel võimalusel järele küsida, kuidas ta väge kasutama õppis.

Kuid väe andmine ei aidanud. Üldse mitte miski ei aidanud. Swey hakkas sügavamaid haavu kinni õmblema. Ja siis hakati arutama, kas viia ta soorahva juurde või ussikuninga juurde ravitsemiseks. Samal ajal tema liigutamine oli eluohtlik. Oleksin tahtnud aidata, kuid ei osanud teha muud kui soovitada kiiret tegutsemist ning küsisin, kas poleks võimalik teha kanderaami tema transpordiks. Lõpuks otsustati ta viia ussikuninga juurde ning Swey leidis teki. Tõstsime ta kambaga sellele ning kandsime teda mitmekesi, kandjaid vahetades, ussimetsa. Ussikuningas ei tundunud väga sõbralik, kuid võttis ta vastu ja lubas aidata ning käskis meil ära minna ning mitte kunagi enam tagasi tulla.

Läksime majja tagasi. Rhauria rääkis mulle, et igal inimesel on vägi, ainult et mõnel võib ta olla teistsugune. Sellest järeldasin, et see on olemas ka minul. Swey pesi verise laua puhtaks, kuid aken oli endiselt katki, ning kui meie võõrustaja tuli ja seda nägi, polnud tal selle üle mitte hea meel, ning ta ütles, et see on juba teine kord. Kui talle ära räägiti, mis juhtus, muutus ta leebemaks.

Ja siis külastas meid Rukkimoor. Ta ennustas mulle, et ma saan kaks last. Lausa kaks, mitte üks... oh õudust! „Nojah.“ Vastasin. Ju ma siis pean leppima oma tulevikuga. Ta küsis meilt õuna, kuid õunu polnud, selle asemel anti talle kurki. See meeldis talle ka, kuigi ta oleks eelistanud õuna, ning vastutasuks andis ta ühe kala. Vobla. Ta ütles, et oli selle metsast leidnud. Ma imestasin väga, et kala saab metsas olla. Ja see polnud veel kõik. See kala ka häälitses imelikult. „GE“ tegi ta, kui teda puudutada. Kui ma ta oma kätte võtsin, ei tundnud ma midagi imelikku, aga kuulsin seda häält. Järjest imelikumaks läheb...

Räägiti Vairast, kes pidi olema vaim. Küsisin sepa käest, kas ta on ohtlik. Sepp vastas, et vaimud üldiselt ei ole ohtlikud. Tundsin ennast kohe rahulikumalt. Olin juba teada saanud, et siin maailmas on palju ohtlikke olendeid, kuid mina ei teadnud, keda karta ja keda mitte. Või õigemini, kelle eest ära hoida, sest kapten ei tohi iial oma hirmu välja näidata. Vaira otsis oma venda, Undust, keda ta teadis olevat siin maailmas, kes oli teda appi hüüdnud. Aga öö oli hiline ja aeg oli magama minna. Aitasin Sweyl akent parandada. Swey jättis endast üldse väga tubli madruse mulje.

Öösel nägin väga imelikku und. Nägin, et olen majas, ning minu ümber oli kamp koboldeid. Mõtlesin, et küll on imelikud olendid, kas ka need võiksid siin ilmas olemas olla. Ei imestaks kui oleks. Ja nad vist tahavad mind rünnata. Aga minul ei ole mõõka ja võidelda ma ei oska, ja kuna ma olen üksi, siis on ilmselt kõige targem tegu jalga lasta, ehkki natuke narr on põgeneda selliste väikeste koerakoonlaste eest...

Hommik oli ilus ja päikesepaisteline. Hakati arutama, mida teha. Nägin, et Põhjatuule meeskonnal on palju asju pooleli. Ma kuulasin neid. Kuid paljust ma ei saanud aru, ning mu silmad hakkasid ringi liikuma, et otsida endale huvitavamat tegevust. Läheks metsa jalutama ja uuriks, milline see ilm välja näeb? Üksinda ei ole tark tegu kolama minna, ma olen juba liiga palju ohtlikke olendeid siin näinud. Ja ma ei tohi surma saada, sest muidu võib Rhauria... ah, ma ei tea. Vaatasin järve poole ja nägin seppa kõndimas. Temalgi polnud ilmset huvi koosolekute vastu. Mõtlesin, et suhtlen temaga. Äkki läheksime koos jalutama... ta suudaks mind kaitsta. Vähemalt tunneb ta seda maailma paremini kui mina, ja oskab ka ohud varem ära tunda.

Rääkisin temaga. Ta oli väga sõbralik ja rääkis meeldiva häälega... ja samas oli ta tõsine ja asjalik. Ta meeldis mulle. Järsku tuli mulle pähe hull mõte temaga flirtida. See mul ju viimane võimalus nalja teha, enne kui lähen tagasi ja Adeniga abiellun. Mõeldud-tehtud. Ainult Rhauriale ei taha väga vahele jääda. Või kui jään, siis... no las ta olla. Kes meist patust ikka puhas on. Rääkisime siis sepaga elust ja muust. Ma jälitasin teda, kuhu ta läks... olin võibolla liigagi pealetükkiv, aga ta meeldis mulle. Ta näitas mulle oma mõõka ja lasi mul seda kätte võtta. See oli väga ilus. Ma ei teadnud küll võitlusest ja relvadest midagi, aga ma tundsin, et see mõõk seisab väga hästi käes. Ja ometi ei tahtnud sepp väga vedu võtta. Siis kui ta rääkis, et tema perekonna hävitasid kõrgkooljad, sain ma aru, miks, ning ma ei julenud tema elust rohkem rääkida, et mitte valusaid mälestusi välja kutsuda. Kurtsin ise, et ei taha väga Adeniga abielluda aga samas ma ei tohi ajalugu muuta, ja siis ta ütles, et ma saan ise luua oma tulevikku... või midagi sarnast... igatahes ühel hetkel ma mõtlesin, et kui mul äkki õnnestuks see sepp omale saada, siis äkki ei juhtugi midagi väga halba... ning ma ei jätnud järele tema jälitamist.

Need haldjapoisid märkasid meid koos. Ja kuulutasid seda kõva häälega ja Rhauria oli sealsamas... Siis me ähvardasime koos Glaodoniga neid poisse rusikatega... ja nad jäid vait. Õnneks Rhauria ei öelnud midagi. Kuid mida kaugemale asi läks, ma mõistsin, et sepp siiski ei usalda mind, ega julge mulle paljudest asjadest rääkida. Olgu siis nii, mõtlesin. Ta on palju haiget saanud elus. Ja samas on see hea. Siis saame olla lihtsalt sõbrad ja ta ei saa ohtlikuks minu tulevikule Adeniga. Küllap on nii paremgi.

Päeval juhtus veel ühtteist. Haldjapoisid segasid kapteni tubakat sookailuga ja rikkusid ära hansa. Nägin esimest korda, kuidas kaks olendit saavad olla ühes kehas nagu Swey ja Izlin, ning algul ma ei saanud sellest aru. Kui nägin sama juhtumit Kuldsilma/Mustsilmaga, siis ma enam ei imestanud. Ehkki inimesesuuruse kaarna üle, kes rääkida oskas, imestasin algul natuke. Küll aga läksid asjad kentsakaks kui ka pootsman Heran järsku hoopis teist kuju ilmutas, kes nimetas ennast Idnaks, käis mööda metsa ringi ja „Avalon!“ ning „Naara!“ karjuma hakkas. Kui ta sellest muutusest üles ärkas, ei mäletanud ta enamasti midagi... või kui, siis segaselt. Räägiti, et sellel on tegemist mingi kristalliga.

Suhtlesin veel sepaga, ta käis väge võtmas, kuid mina ei tohtinud temaga kaasa minna, et näha, kuidas ta seda teeb. Oleksin tahtnud. Huvitav oleks teada saada, mismoodi vägi täpselt toimib ja liigub. Aga on ka arusaadav kui selliseid asju tehakse salajas. Kui ta tagasi tuli, oli ta väelöögi saanud ja natuke väsinud olemisega, aga see läks mööda. Siis ta rääkis mulle, et ma elan nende laevas edasi, mingi uduna. See tundus mulle huvitav ja tegin talle ettepaneku seda koos vaatama minna. Siis ta ütles, et loa laeva minna saab anda ainult kapten. Kaptenil aga oli muud tegemist ning ma ei tahtnud teda segada. Mõtlesin, et pärastpoole küsin järele.

Pootsmani juhtumisse tõi ootamatut selgust Silar, kes ilmus Põhjatuule meeskonna ette sellal kui nood hansat pruulisid, ning Swey kätekõverdusi tegi ja haldjapoisid talle laulsid eriti roppu laulu: „Pumbaya my Lord, Pumbaya...“ Silar oli suure vaevaga meie keele selgeks õppinud ning kulutanud palju väge, et end selles ilmas ilmutada. Ta rääkis, et Idna on püha nimi ja tähendab Ema. Ootamatult olid asjad muutunud kriitiliseks. See oli üldtuntud legend, kuidas Ema toob maailma lõpu kui ühineb oma armsamaga... oh, äkki mäletan detaile valesti, aga igatahes Ema ilmumine ja maailma lõpp olid ühendatud. Silar rääkis kaua, nii kaua, et tema vägi sai otsa, ning me pidime talle seda juurde andma, et ta saaks tagasi minna. Ma ise küll maailma lõppemist eriti ei uskunud, sest ma pidin ju koju tagasi minema ning pere looma... kuid teised ei olnud selles kuigi kindlad, et lõppu ei tule, ja see tegi minulgi olemise kõhedaks. Mõtlesin, et kui mina saan midagi selle lõpu ärahoidmiseks teha, siis ma ka teen. Ütlesin seda ka sepale ja ta naeratas...

Nüüd tahtsin ma teada, et kas minagi saan väge kasutada. Rhauria juhatas mind, kuidas ma saan koguda väge endasse, ning suunata seda läbi oma käte sellele, kellele tahan seda anda. See tunne oli omamoodi võimas. Aga silar sai oma jõu tagasi ja lahkus. Nüüd tuli hakata pootsmani pidevalt valvama ning juhul, kui ta muutub, mitte lasta tal neid nimesid hüüda. Mitte mingil juhul. Ja nii juhtus, et ühel hetkel löödi tal kogemata pea lõhki. Ta toodi majja, ning hakati seda haava uurima. Igaks juhuks palus Rhauria mul ta kinni siduda ning andis mulle otsa, kuid see ots oli nii segamini, nagu poleks need maarotid, sellise Mütona hooraka otsale peale tegid, iial merel käinud. Harutasin seda tükk aega. Pootsmani seisund halvenes, ning selleks ajaks kui otsa lahti sain, oli ta niivõrd omadega läbi, et ei suutnud ise püstigi tõusta. Kinnisidumine polnud enam vajalik.

Vahepeal tuli meie juurde lamia, keda mina algul Metsahalliks pidasin, sest räägiti Metsahallist. Igatahes ta oli pikkade kohutavate küüntega ja ilmselt ka ohtlik, sest Swey hoidis teda mõõgaga tagasi. Ta rääkis sosinal. Ütles, et meil on ta abi vaja, ning me peame teda aitama. Kuid ta tahab rääkida meie kõigiga. Sain teada, et lamia on tegelikult kuri, aga siia maailma ei peaks kurjus pääsema. Pootsman ja Rhauria olid läinud metsa kedagi otsima. Ilmselt kas vairat või Undust. Läksin neid tagasi hüüdma, aga nad ei kuulnud enne kui neile päris lähedale jõudsin. Tulime tagasi ja lamia rääkis, et lamiad on tegelikult maahaldjad, ning ta tahab seda kristalli, mis on pootsmani käes. Kristalli talle ei antud, ning ta suri ja vajus läbi maa. Ilmselt sai vägi otsa.

Siis toimus veel rida väiksemaid asju. Keegi oli haldjavanaema piimakruusi ära määrinud ning käsuliini mööda anti käske edasi selle pesemiseks: kapten>pootsman>Swey>sepp. Haldjapoisid ulatasid Sweyle puutüki tema nimega, mille väitsid olevat lõkkest tulnud. See tundus kahtlane, kuid hiljem selgus, et tegu polnudki muu kui haldjate järjekordse naljaga. Vaira oli teada saanud, et ussikuningas oli Ingeri oma hoole alla võtnud ja magama uinutanud kuni tervekssaamiseni. Kuulsime soorahvast laulmas. Vanaema rääkis, et siis, kui nad laulavad, võib midagi soovida, ja see läheb täide. Minul polnudki enam midagi soovida, sest mu soov juba oli täide läinud. Kohtasime Sooemandat, kes oli metsast leidnud imeliku seene, mis sinna ei kuulunud. Se seen ka tegi häält, mis kõlas nagu silp „VÄ“. Neid imelikult häälitsevaid esemeid tuli veelgi juurde. Heerad tantsisid järve ääres ning kui me neile liiga lähedale läksime, nad hakkasid kartma ja kadusid ära, jättes endast maha rohelise salli, mis tegi häält nagu silp „VÕI“.

Ja kui Põhjatuule meeskond pidas verandal koosolekut ja arutas edasisi plaane, hakkasid haldjapoisid järsku vett kaela kallama. Ja keelamisele nad ei reageerinud. Rhauria siis läks ja tegi neile mopipeksu, mis pidi olema üks karmimaid meetmeid. Mina ähvardasin neid vette visata, unustades, et veehaldjad ei karda isegi mitte külma vette sattumist. Seepeale tahtis pootsman tahtis nad lõkkesse visata ja oleks seda ilmselt ka teinud, kui nad poleks olnud meie võõrustaja lapselapsed. Peale kapteni tagasitulekut oma karistusretkelt oli mõnda aega vaikus. Haldjapoisid pidid magama minema, sest kell hakkas nende jaoks juba palju saama. Kuid asi polnud kaugeltki veel läbi. Vaid mõni minut hiljem sain ma ise ühe sahmaka vett omale kraevahele. No see oli liig ja ma läksin neile rõdule järgi. Nad panid ukse kinni. Siis sisenesin alt ja andsin neile näkastele adruajudele kummalegi korraliku litaka vastu lõugu. Mis siis, et võõrustaja lapselapsed. Kui uuesti alla tulin, tunnistasin, et läksin vist veidi liiale. Isegi Rhauria hakkas kergelt kartma. Aga asi mõjus. Vähemalt vett me rohkem enam kaela ei saanud. Ja vanaema ei saanud minu peale vihaseks. Võibolla ta ei saanud sellest teada.

Kui pimedaks läks, lõppes ka rahulik aeg otsa. Elu muutus nii kiireks, et ma ei jõudnud enam kõike jälgida ega ammugi mitte meelde jätta. Ka sepaga tiivaripsutamiseks polnud enam aega... Kohtasime tulehaldjaid, kes kõrvetasid ära sepa käe ning jätsid meile söetüki, mis polnud pärit nende juurest, ning tegi samuti häält. Selle hääl oli „LI“. Swey korjas kõik need imelikud häält tegevad asjad kokku. Neid tuli järjest juurde. Ühel hetkel nägin ka nah'nu-d. Ta välimus oli aukartustäratav. Ma ei kuulnud, mis ta rääkis, aga hiljem kuulsin, et Swey sai tema käest tagasi Surma raamatu. Seda raamatut oli vaja, et hävitada ära kõrgkooljad, kes olid tekkinud selle raamatu väe abil. Igaüks raamatut avada ei saanud. Sai Vaira, kes ei suutnud seda väga teha, ning pootsman, kellel oli seda ohtlik teha temas peituva Ema tõttu. Raamatuga oleks saanud kõrgkooljad ära hävitada, kuid selleks oli tarvis teada saada nende nimesid. Kuid Surma raamatuga tehti muudki huvitavat. Kuldsilmast sai esimene vaim, kes elas üle löögi sellega vastu pead. Tema järel saime ka kõik ülejäänud sama au osaliseks. Ka mina. Ning ka minuga ei juhtunud midagi. Sellest saaks tagasi koju jõudes lugusid rääkida... kui muidugi meie maailm alles jääb. Enam ei olnud minagi selles nii kindel.

Asjad võtsid taas tõsise pöörde kui pootsman metsas uue muutuse läbi elas. Nägin seda kui majast välja tulin. Olin vist enne tegelenud kamina kütmisega seal... Teda vastu pead lüüa enam ei tohtinud, oleks võinud kurvalt lõppeda. Seetõttu võeti ta kinni ja hoiti ta suud kinni seni, kuni õnnestub ta tagasi tuppa tuua, kus keegi teda ei kuuleks, ja kuhu kuri sisse ei pääseks. Jooksin neile vastu, et aidata, kuid vahetult enne nendeni jõudmist koperdasin ühe kännu otsa ja käisin ninali. Swey ja Rhauria, kes pootsmani kinni hoidsid koos pootsmaniga kukkusid mulle otsa ja siis me olime seal kõik hunnikus. Pootsman üritas lahti rabeleda ja karjuda, kuid me suutsime selle hunniku piisavalt edukalt lahti harutada nii et ta ei pääsenud põgenema. Swey hoidis ta suud kinni ja üritas troppi suhu panna. Mina hoidsin ühte kätt, kapten teist. Siis kutsuti kapten ära ning me jäime Sweyga kahekesi. Idna jõud oli nii tugev, et isegi minu, tugeva meremehe jaoks oli see katsumus. Ta suutis korduvalt endal ühe või teise käe vabaks rabeleda, ehkki ma istusin tal otsas. Me ei tahtnud talle küll liiga teha, kuid kogemata me hoidsime ta hingamist liiga kõvasti kinni ning ta kaotas teadvuse. Õnneks, kui teised tagasi tulid ja ta uuesti üles ärkas, oli ta taas tema ise.

Läksime tuppa. Kui sepa käest küsisin, mis neile räägiti, siis ta ei usaldanud mulle midagi täpset rääkida, kuid teiste omavahelisest jutust kuulsin, et nad said teada kõrgkoljate nimed. Ka leidsid nad veel neid imelikke heliga asju. Neid võõraid asju, mis ei kuulunud sinna, kust nad leiti. Need olid sõnade osad. Vaira uuris ka neid ja luges välja „NELI VÄGE...“ Olime enne igasuguseid variante proovinud ja see tundus üsna usutav olema. Kuid lisaks olid „VÕI“ ja „SE“ mida ta ei osanud lahti seletada. Arvati, et neli väge on Maa, Õhk, Tuli ja Vesi ning püüti neid seostada leitud asjadega.

Samal ajal verandal arutati, kuidas hävitada kõrgkooljaid nüüd, mil nende nimed olid teada. Nende Surma raamatusse kirjutamine polnud õige. Tuli kuidagimoodi saada nende vägi tagasi. Lõpuks leiti lahendus: tuli minna sinna kohta, kus seda raamatut on varem avatud, ning kutsuda selle raamatu abil kõrgkooljad nimepidi välja. Järgmine probleem oli, kes seda peaks tegema. Kõik arvasid, et Vaira... peale tema enda. Suures mures oma venna pärast ta kartis, et ta ei suuda seda teha ning võib korda saata midagi ohtlikku. Kui talle peale käidi, tekitas ta niisuguse tuuleiili, mis puhus meid kõiki veranda ääre pealt maha. Glaodon rõngassärgis sai kukkudes päris kõvasti haiget.

Siis oli jäänud ainult üks võimalus. Pootsman. Kui temas peitus Ema vägi, pidi ka tema suutma seda avada. Kuid see oli äärmiselt ohtlik. Iga hetk võis ta uuesti muutuda, ning selle raamatuga midagi hirmsat korda saata. Ka võisid kõrgkooljad meid kõiki ära tappa. Kuid tuli riskida. Sealjuures rakendati äärmist ettevaatust. Swey andis ka mulle mõõga, ehkki ma pole oma elus kunagi võidelnud. Aga julgust andis see siiski. Me läksime sinna lagendikule. Swey valvas pootsmani kui
too raamatu avas ning neid välja kutsus. See hetk oli kõhe. Nad ilmusid meie ette. Pootsmaniga oli veel kõik korras. Ja siis ta hakkas nende väge tagasi suunama. Ja see õnnestus. Kõrgkooljad langesid üksteise järel. Siis oli see kõik läbi. Raamat usaldati uuesti Swey hoole alla ning nende kurjade olendite laibad põletati. Lahkusime, kui neist olid järel vaid söed.

Nüüd tuli veel vaid hävitada Surma raamat ja välja mõelda, mida teha maailma lõppu lähemale toova pootsmaniga. Ahjaa, Vaira vend oli ka ikka veel kadunud. Selgus, et teda hoiab vangis Kaoseratsanik ning pika arutelu järel leiti, et tuleb duelliring välja kutsuda ning Swey peab temaga seal võitlema. Kust aga leida Kaoseratsanikku? Kentsakaid hääli tegevatest asjadest oli ikka veel osa puudu. Otsustati soorahva käest küsida, kas nemad on midagi nende keskkonda sobimatut leidnud, sest teised rahvad olid juba oma leiud meile üle andnud. Läksime neid otsima, kuid nägime hoopis imekaunist valget lohet, kes lendles graatsiliselt puude kohal. Maailma kõige ilusam vaatepilt! Imetlesime teda mõnda aega... siis pillas ta alla oksakese, ning lendas kaugusse. See oksake korjati üles ning tegi samuti häält. „KAO“ oli tema heli.

Läksime tagasi tuppa ning Swey ladus lauale kõik asjad, mis seni leitud. Vobla „GE“; jõekarp „NE“, rätik „VÕI“, seen „VÄ“, söetükk „LI“, kuivanud punane roos „DAB“, midagi, mille olen unnustanud, kuid mille heli oli „SE“ ning nüüd siis ka puutükk, mille silp oli „KAO“. Lugesime neid. NELI VÄGE, see pidi kindlasti olema algus... DAB ja KAO... see ei saa olla „kaotab“. Ja siis järsku ma taipasin: „NELI VÄGE VÕIDAB KAOSE“. Nii kui olin selle välja öelnud, kadusid kõik need esemed silmapilkselt, ning muutusid hõbedaseks amuletiks. Sel hetkel oli mul tunne, nagu oleksin just mina teinud midagi maailma lõpu ärahoidmiseks. Võtsin amuleti kätte. Hõbe kaitseb kurja eest, oli esimene mõte. Kuid siin Kümnendas Ilmas ei pruukinud see kehtida...

Kuid lahendus ei lasknud end kaua oodata. Sepa mõõk hakkas samuti helisema. See andis märku, et tema peaks olema see, kes seda ripatsit kannab. Kinnitasin selle talle kaela. Ta võpatas, nagu saanuks elektrilöögi ning tekkis heli, mis ei olnud sünkroonis mõõga heliga. Mõtlesime edasi... Äkki peab keegi teine seda amuletti kandma... kapten? Või siis hoopis tuleb see sepa mõõga külge kinnitada. Proovisime viimast. Väe jõul kinnitus amulet sinna nagu iseenesest. See pidi olema mõõk, mis võidab Kaoseratsaniku. Glaodon laenas seda Sweyle ning too andis sepale seniks oma mõõga. Kapten õpetas Vairale, kuidas duelliringi välja kutsuda, ning me läksime lagendikule, kus ta seda tegi.

Kaoseratsanikul olid kohutavad silmad. Neisse vaatamine pidi olema surmav. Me ei saanud seda võitlust vaadata, kuid Sweyl oli raske. Ta pidi võitlema nii, et oma vastasele silma ei vaataks. Kuid ta suutis seda teha. Ratsanik sai raskelt haavata ning kadus. Sweyl oli ka vigastusi, kuid need polnud eluohtlikud. Oli imelik näha haavu, mis ei veritsenud. Õnneks sai neid ravida hansaga.

Järgmisena otsustati hävitada Surma raamat. Siis aga ilmus kurjuse isand, kes lasi end kutsuda Eleks, ja kel oli surma raamatuga oma plaan. Ta tahtis selle abil hävitada haldjat, kes oli ta reetnud, ning seejärel iseennast. Ta kirjeldas haldjaaugu koledusi, mis pidid meie jaoks olema uskumatult kohutavad. Kui ta seda rääkis, kostnuks nagu kaugelt pauke ja sõjakära, ning taeva tustal oli näha põlemist ning erinevaid värve leeke. Kui juba sellest rääkimine Kümnendas Maailmas niisuguse nähtuse esile kutsus, pidi see tõesti olema kohutav. Kuid Kurjuse isanda surm sellisel viisil oleks jätnud haldjad ilma juhita, nad oleksid lagunenud ning kõrgkooljad valla pääsenud. Swey ja Kuldsilma eestvedamisel veendi teda väga kaua aega. Ta solvas pootsmani. Pootsman otsustas lahkuda ning mina läksin temaga kaasa, juhul kui ta peaks uuesti muutuma, ning me läksime koos majja ning ootasime seal kuni see Isand oli pehmeks räägitud, ja läksime tagasi. Kurjuse isand oli tõesti nii pehmeks räägitud, et ta oli nõus isegi pootsmanilt oma eelneva käitumise pärast vabandust paluma. Ma poleks iial uskunud, et mõnel inimesel selline imeline veenmisvõime olla nagu Sweyl.

Ma täpselt ei tea, mis tingimustes nad kokku leppisid, kuid Ele kasutas raamatut iseenda tapmiseks. Seejärel ruttasime me kähku Surma raamatut hävitama, minema Lõpusilla juurde, et ta Kaosesse visata, enne kui veel midagi sellega juhtub. Soorahvas juhatas meid oma lauluga õigele teele, siis tunnetas Glaodon midagi, mis talle teed näitas ning me järgnesime talle kaugemal. Soorahvas kartis Raamatut, sest nüüd oli selles ka Ele kurjus. Me jõudsime hiiglasliku soovaimu juurde, kes võttis mind selga, ning me läksime edasi. Püüdsin talt küsida, kuhu ta mind viib, kuid ta ei mõistnud meie keelt. Vähemalt ta oli sõbralik ja ma ei kartnud.

Peagi saime teada. Ta viis meid Lõpusilla juurde, mida valvasid kaks Kuuhiidu, kõrged nagu männid. Nüüd jäi veel viimane küsimud: kes läheb. Kas Swey või Heran. Heranile oli see liiga ohtlik, ning läks Swey. Sepp tahtis minna teda kaitsma. Siis ka Rhauria ning kõik ülejäänud. Siis hiiud ütlesid, et kes läheb, ei pruugi tagasi tulla sellisena, nagu läks. Või ei pruugi üldse tagasi tulla. Lõpuks läks Swey üksi. Ta hävitas selle raamatu ja tuli tagasi. Ja midagi hullu temaga ei juhtunud. Ainult vaatas veidi imelikult ja hoidis pead viltu. See oli väga suur õnnestumine, suur tegu oli tehtud. Surma raamat oli igaveseks hävitatud. Selle peale tuli minna tuppa hansat jooma. Nii palju oli juhtunud nii lühikese aja jooksul... nii suured ja olulised asjad olid korda läinud. Oli põhjust, mille üle rõõmustada, isegi kui maailma lõpp veel ähvardavalt õhus rippus. Peale nii paljusid võite ei saanud ka selle viimase ülesande täitmist lasta läbi kukkuda. Hakati juba plaane tegema, et mida teha edasi... kuidas jätkata oma elu... kes jäävad Põhjatuulele ja kes mitte. Kuulasin neid... ning siis avastasin kamina lähedal istudes, et puud on otsas. Mõtlesin, et toon juurde sellal kui teised räägivad.

Kuid siis jõudis jutukord minuni. Et mida mina oma tulevikuga peale hakkan. Ma teadsin küll, mida, aga mõtlesin, et toon enne puud ära ja siis räägin. Ja nii juhtuski, et küsimuseld: „Ja mis sina nüüd teha plaanid?“ vastasin: „Mina lähen puid tooma.“ Ja jalutasin korviga uksest välja. Kuulsin veel, kuidas Vaira ütles Rhauriale: „Sinu ema on väga praktilise mõtlemisega.“ Ning sepp otsustas minuga õue kaasa tulla. Mul oli selle üle väga hea meel. Ma küll ei kartnud üksinda välja minna, aga ometi oli palju julgem kui keegi saadab. Mine tea tõesti, mis elukaid siin Kümnendas Ilmas võib ootamatult kallale tulla. Ja see, et minuga tuli just sepp, tegi mulle veelgi rohkem rõõmu.

Jõudsin kuuri juurde enne seppa. Lahtisi puid seal polnud ning kirvest ka mitte. Küllap jäi lõkke äärde. Jätsin korvi maha ja läksin sinna. Oleks siiski pidanud kaasa võtma, sest seal oli ka lahtisi puid. Võtsin siis kirve üles ning hakkasin puid käele laduma. Glaodon jõudis kuuri juurde ja kuna mind seal enam polnud, hüüdis. Vastasin talle ja ta tuli mulle vastu. Läksime koos kuuri juurde, ladusin korvi täis, ning hakkasime maja poole astuma.

Olin juba peaaegu trepil kui kuulsin oma peas häält, mis käskis mul otsekohe järve äärde minna. Pöördusin ringi ning hakkasin minema. Rhauria hüüdis mind, kuid ma ei vastanud talle muud kui et „Ma pean minema.“ Neile vist tundus see asi kahtlane, sest nad tulid mulle järgi. Keegi soovitas mul puukorv maha panna. Ja tõesti, avastasin, et nad olid mul ikka veel käes. Aga mul ei läinud neid enam vaja. Panin nad maha. Läksin edasi.

Järve kohal oli udu... ning sellest udust moodustus minu ees inimkogu. Ma lähenesin talle... ning järsku tundsin ta ära... sepa jutt kapteni emast laeval tuli meelde... ja siis ma nägin ta nägu... kohkusin, taganesin... „Kas ma näen Viirastust või?“ Ma ei uskunud oma silmi. Ma käskisin selle udukogu nägu valgustada... See OLI minu nägu... ehkki kortsuline ja kulunud... vana meremehe nägu... uskumatu...

Ja Udueit hakkas rääkima. Ta rääkis mulle minu tulevikust, minu lastest, ja sellest, millisena Põhjatuule meeskond mind teadis. Ja ma taipasin kõike. See oli lõplik selgusehetk. Nagu hetk enne ärkamist, mil uni on kõige selgem. Ja ma teadsin, et pean lahkuma, minema tagasi koju... ma vaatasin korraks oma kaaslaste poole, kuid ei jätnud hüvasti... ma lihtsalt astusin uttu, sulasin iseendaga ühte ja hajusin... minust jäi kaldale maha vaid Sweylt laenatud mõõk ning korvitäis puid, mille olin tee äärde maha jätnud...

Hea, et peale oma laevale tagasi jõudmist ma ei mäletanud midagi. Muidu ma vist oleksin tahtnud tagasi tulla sellesse põnevasse seiklusrohkesse ilma, kus on minu unistuste laev, kes kuulub mu tütrele, niipalju huvitavaid ja toredaid tegelasi ja sepp Glaodon...

See mäng oli tõesti vahva. Seda öist unenägu kobolditega nägin ka päriselt. Just nii, et olin Rhoalle ja mõtlesin, et mida nendega peale hakata. Ilm oli ülisuper ja minu lõpp oli EPIC, nii puude kui udu pärast. Eriti just udu pärast. Ja peale mängu sain teada, et Glaodon oli kogu aeg valmis mulle mõõka kõrile panema, et küsida, kes ma tegelikult olen, ning kahtlustas, et olen kõrgkooljate käsilane. Äärmiselt põnev. Muud ei oska öelda. Samuti sain teada, et Rhauria kartis, et võtan ta laeva ära. No seda ma poleks raatsinud teha, isegi kui mul kästud oleks. Ta oli nii tubli ja igati seda laeva väärt. Ja teiste jaoks oli ilmselt päris imelik ja põnev, et nende hulka sattus tegelane, kellel polnud ei julma minevikku, kurje salaplaane, hullusehoogusid ega muid eluohtlikke omadusi, keegi, kes lihtsalt tuli, oli ja läks...

Aftekas oli ka tore, kuigi kahju, et laulda ei saanud. Minu viga, olin inimeste vana kirja oskust alahinnanud. See kinnisidumine oli naljakas. Mõistsin selle tähendust alles siis kui koos Barbariga selle posti küljes olin. Tore, et ma ei pidanud seal üksinda olema :) Lõbus oli.

Terve eilse õhtu ei mõelnud muust kui mängust... kuni padi ja voodi omandasid vastupandamatult tugeva külgetõmbejõu. Täna kirjutasin seda lugu. Endale mälestuseks parimast LARPist, mida olen näinud, kus on kogu aeg põnev ja tegevus ei vaju ära ega lähe OG-ks nagu seda Keskmaa Orduga pidevalt juhtus. Kõik tegelased olid väga fantastilised. Sain aru, et nad on täiega profid ja tundsin ennast nende hulgas algajana, kel raske õigeid sõnu ritta seada ja mitte lollusi teha. Tegelikult tahaks teada, mida teised tegelased minu tegelasest mõtlesid (sest see on nii põnev, eriti nüüd kui sepa ja Rhauria arvamusi tean) ja samuti seda, milline mulje kogenud mängijatel minust jäi (et kuivõrd palju oskamatust välja paistis – selle teadmine võiks olla õpetlik tulevaste aegade tarvis, et vigu vältida)

Ja kahju, et Eestist lahkun. Sest kui mul oleks võimalik jääda ja teie mängudel edasi osaleda, tahaks mu tegelane olla selline seiklushimuline kirjanik-kroonikakirjutaja, kes igas tundmatus kohas rõõmsalt vette hüppab, kõikide tegelaste ja juhtumiste kohta märkmeid teeb, kõike jälgib, ise kedagi esimesena ei ründa, aga oskab Eriti Suurte Kakade seest alati mingi imeväega elusalt välja tulla. Nagu Ishmael „Moby Dick“ist või siis Volothamp Geddarm Faerunist.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Merehunt
Hulgus
Postitusi: 5
Liitunud: 18 Aug 2010, 12:21

PostitusPostitas Merehunt » 28 Sept 2010, 13:20

Die, sa oled pullivend! :D
Ma kartsin, et keegi ei viitsi nii pikka asja foorumist lugeda...
Mäng oli tõesti sigalahe ja suurimad tänud nii Kõmmidele kui kõigile teistele.
It's hard to overstate my satisfaction!

---
Kuunar kuldsena kiigub, mastis nõiduslik sära
ja siis edasi liigub, sõidab kaugele ära...

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 28 Sept 2010, 13:35

Nu, ikka olen pullivend ;)
Ma küll usun, et seda on kõigil lahe lugeda, ja kuna tegu oli ühekordse tegelase ja lõppmänguga, siis pole tagasivaated ka salastatud.

Pealegi peab ju keegi otsa lahti tegema, siis äkki ärkavad ka teised üles ja jõuavad muljumiseni. (RÄäkige nüüd ka neile, kes tänu erinevatele asjaoludele kohale ei jõudnud, et mis värk oli...)

Igastahes, minu arust olid sa küll väga tubli piiks. Nii et ainus, mida oskaks lisaks soovida, on rohkem julgust sõna sekka öelda ja oma toredaid laiu lõugu näidata ;) Aga muidu - super! On väga, väga kurb, et sa meiega edaspidi koos olla ei saa. Mina isiklikult hakkan sinust karjuvat puudust tundma.

Nii. Kirjutaks pikemaid muljeid kaa, aga praegu ei saa, sest ma olen tööl ja arvuti minu nina eest võib iga hetk haihtuda.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Magnus
Ilmaplatsi jedi
Postitusi: 89
Liitunud: 02 Apr 2009, 17:24
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

PostitusPostitas Magnus » 28 Sept 2010, 15:49

Mari-Liis, kaugele ja kauaks lähed?

Merehunt
Hulgus
Postitusi: 5
Liitunud: 18 Aug 2010, 12:21

PostitusPostitas Merehunt » 28 Sept 2010, 15:59

Inglismannide maale ja teadmata ajaks. Elukaaslane otsib tööd sinna.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 28 Sept 2010, 16:02

Btw, kui te sealt meil vähemalt külas ei hakka käima (võib ka vastupidi), siis ma teen teist šnitsli (nagu kassist - karvase ja kräunuva). ;)
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Merehunt
Hulgus
Postitusi: 5
Liitunud: 18 Aug 2010, 12:21

PostitusPostitas Merehunt » 28 Sept 2010, 16:09

Kuule ma ka just praegu mõtlesin, et äkki peaks LARPi ajaks külla tulema... Aga šnitslit ma ei soovita endast kui läbisooldunud meremehest teha - liiga soolane tuleb ja ei kõlba süüa.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 28 Sept 2010, 16:18

Larpi ajaks külla tulek kõlab ülihästi. Nii... iga 4-5 kuu tagant siis ;)
Aga sind kõlbab siis hästi suvel külma õlle kõrvale haugata - sihuke hea soolane suutäis ;)

Ma näen endiselt larpi unes ja mingid tegelased ja plotiliinid trambivad peas.

Tundub, et esialgne plaan on siis teha vahele mõni muu Ilmaplatsi mäng, ja siis vist uus sari, mis leiaks aset nii... 2-5 aastat peale esimese sarja sündmusi ja kus võiksid kõik vanad tegelased ka osaleda ja omavahel kokku saada. Siis näeks ka ära, et mis neist saanud on. K.a Heranist ;)
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.


Mine “Käib salapidi öö”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline