Põhjatuulest tulnud IV: Mere lapsed

IV mäng

Moderaator: stuart

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

Põhjatuulest tulnud IV: Mere lapsed

PostitusPostitas Die » 10 Juun 2009, 23:49

üle helkleva vee
üle tardunud maa
üle lõputu tee


Koju. Rhauria Isheri oli ju ometigi Mereisalt abi palunud, et see neid sinna aitaks purjetada, kuhu nad nüüd minna tahavad - otsima Nimetut Kroonikut. "Põhjatuul" purjetas koju, ja ometi kodust kaugele - sügavale Põhjamerre, ja lained lükkasid ja tuuled puhusid uhket purjekat, kuni ta lõpuks tuulisel Ethilia kirderannal teravate kaljurünkade vahel liiva kinni jooksis ega enam edasi ei pääsenud.

Koju. Kuhugi nii kaugele olid jäänud need mõtted vihastest Sepria kaupmeestest, kellele määratud vahetuskaupa nad sõid ja jõid ja seljas kandsid. Arcalonist oli saanud miskit, mida nad vaid harva unes nägid. Maailm oli liiga kiiresti liiga suureks kasvanud.

Vairale oli see kurb rännak, sest teda ei viinud see sõit mitte koju, vaid vastupidi - eemale ühest paigast, kus ta kunagi nii õnnelik oli olnud. Ja iga tuulepuhang tõi ta lähemale maale, mis tema jaoks kandis mälestusi suurest valust ja sügavast unest. Uhke sepp tema kõrval aga lõõmas hillitsetud vihast, tundes kättemaksutundi lähemale loksuvat.

Väike paat tõi nad ahtasse randa, ja siis olid nad üksi. Siin ei olnud kedagi, ainult Udurahvas laulis eemal oma vaikseid laule ja tantsis mere kohal. See tuletas veel viimasena meelde toda imelist legendide ja muinaslugude ilma, kust nad tulnud olid.

Mereisa oli nad toonud nii kaugele, kui tema võimuses. Edasi pidid nad ise jätkama. Mets oli tihe ja pime. Öösel ulusid hundid, ja keegi ei võinud kindel olla, kas nende rada üldsegi see õige oli. Ent oli usk, ja lootus. Enamus sellest kuulus pootsman Heranile.

Ees on risttee. Ah, kuhu küll minna?
Kural kurjus ja paremal vaen.
Läheks otse! Kiri viitab, et sinna
igal õhtul kaob päikeselaev.


Nad teadsid, et jooksevad aja ja vaenlastega võidu, sest nüüd ei kaitsnud neid enam Kümnenda Ilma vägi, ja kuri ei lõgistanud mitte kõrgel ja kaugel hambaid, vaid tundis nende randumist ja sööstis nende poole.

Kuldsilm tundis seda tumedat sügavikust pääsnud väge, mis ta sabasulgi nilpsas. Rännaku jooksul leidsid seiklejad sageli kaks vaimu nina (koonu ja nokka) pidi koos, aga millest nad täpselt rääkisid, jäi saladuseks. Igastahes muutusid mõlemad järjest murelikumaks.

Õhk oli siin küngaste vahel paks ja kuidagi... vana. Tihke. Läppunud. Küllastunud. Aga kui Treiloth üritas vähegi nende raja mälestusi kombata, sai ta vaid korraliku pohmaka väärilise peavalu, ja sellega see lõppes.

Järjest tihedamad valuhood ja nõrkus vaevasid ka Sirrat, ning harva, kui isegi Vaira suutis ta heaks teha muud kui teda pisut rahustada või unele suigutada. Ja oli külm. Adrianile see muidugi meeldis ning Vairal oli ükstaspuha, aga teised lõunapoolt pärit rändurid tundsid end rõhutuna.

Ja nad ei olnud üksi. Elusolenditki kohtamata sai ometi selgeks, et miski vari neid saadab ja jälgib. Pimedusel olid siin silmad, ja need hõõgusid ja saatsid neid. Rajad viisid ja tõid ja eksitasid, kuni nad olidki... kadunud.

************************************************************

Käesolevaga kuulutab Kuri Kolmik välja järjekorras IV mängu, mis kannab pealkirja "Põhjatuulest tulnud: Mere lapsed"

Mängu aeg: 16-18 oktoober 2009
Mängupaik: Vällamäe
Mängumaks: 225
Mängu kestvus: reede õhtust kuni... Koju pühapäeva pärastlõunast
Mängujuhid: Stuart, Kärts, Die
Viimati muutis Die, 18 Juul 2009, 00:34, muudetud 3 korda kokku.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Kasutaja avatar
Dru
Operatiivnuffik
Postitusi: 601
Liitunud: 01 Nov 2004, 18:01
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

PostitusPostitas Dru » 11 Juun 2009, 12:30

Heran ronib masti otsa ja keeldub sealt alla tulemast ;) :D
Niikaua, kuni teda Hansaga varustatakse, loomulikult.
We haven't got a plank. Just fucking jump.

Efka
Rollimängumaniakk
Postitusi: 200
Liitunud: 14 Sept 2005, 08:53
Asukoht: Tartu
Kontakt:

PostitusPostitas Efka » 11 Juun 2009, 13:06

Mina tahan ka!

Sellel korral katsun kuupäevi mitte ajada teiste asjadega segamini.

*Jätkuvalt süümekad*
Kas teil netti on?
Ei, aga meil on kööginuga.

Magnus
Ilmaplatsi jedi
Postitusi: 89
Liitunud: 02 Apr 2009, 17:24
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

PostitusPostitas Magnus » 11 Juun 2009, 13:16

Mind võib kah kirja panna.

Kadikas
Rollimängumaniakk
Postitusi: 87
Liitunud: 08 Juul 2005, 16:08
Kontakt:

PostitusPostitas Kadikas » 12 Juun 2009, 12:28

Ilmselgelt tulen ma ka.
- Parim kättemaks on täielik andestus.
- Me ei palunud elu, ära palu ka elu pärast.
- Elu garanteerib surma.

Elaviel
Lumelohe
Postitusi: 30
Liitunud: 23 Mär 2009, 13:37

PostitusPostitas Elaviel » 12 Juun 2009, 14:29

ei saa mitte tulematta jätta

Lalaeth
Rollimängumaniakk
Postitusi: 13
Liitunud: 22 Mär 2009, 14:58
Asukoht: Pärnumaa/Tartu
Kontakt:

PostitusPostitas Lalaeth » 17 Juun 2009, 01:13

tahan ka!

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 21 Juun 2009, 21:35

Valge kogu kõndis aeglaselt läbi metsa. Oksad tõmbusid aupaklikult tema teelt eest - aupaklikult ja hirmunult, sest ta võis vihastudes neile ka väga haiget teha.
Kui ta käe vasemale sirutas, jäi ta käe alla pehme karv, ja ta naeratas ning silitas hundi pead.

"Ootaja," sosistas ta öhe. Ka tema oli Ootaja.

Ta kõndis, ja Öös Kõndijad käisid ta kannul.
Ta põske riivas tuline sähvak ja ta naeris natuke enese ette ning vaatas üles.

"Tulihobu."

Nooruke sälg maandus elegantselt ta kõrvale ja sosistas talle oma sõnumi kõrva. Naine tardus paigale. Ta näojooned muutusid kalgiks ja ta heitis pilgu kaugusse. Siis noogutas ta Kõndijatele ja andis tulihobule loa lahkuda. Valge hunt tema kõrval lõrises, ja naise hääl liitus kiskja omaga.

"Kättemaks," ütles see lõrin. "Ma maksan sinu eest kätte."
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 24 Juun 2009, 00:43

Ma avasin silmad ega näinud miskit peale pimeduse. Kui ma oma kehast välja hõljusin, nägin end surnud lehtedel lebamas, kaks verist auku sügaval luus, silmad peast rebitud.

Ma olin pime. Olin pime ja maetud kuhja surnud lehtede alla. Ma puudutasin maad enese ümber ja ta oli surnud. Lehtede vägi oli kadunud. Sammal tundus nii tavaline ja kuiv. Tema roheline oli tapetud. Ma ei tunnetanud kusagil päikest. Kas ka tema oli surnud?

Ma teadsin, et Kuningas oli su röövinud ja ma pidin sulle järgnema kuhu iganes nad su varjanud olid. Ent kust ja millest pärines kõik see surm?

Ma komberdasin käsikaudu metsast välja. Oli külm ja vaenulik. Pisihaldjad olid surnud metsa vägi raugenud. Mul ei olnud küll silmi, ent meeltes suutsin ma siiski näha - ehkki vaid välgatusi ja kilde. Ma võisin siiski puudutada ja tunda.

Tolm ja tuhk heljus õhus. Oli külm, nii väga külm

Ma kõndisin üha edasi ja edasi. Ma ei julenud lennata. Oli kujuteldamatu, et ma võiksin tõusta tollesse sünkmusta paika. Ei, ma pidin surnutele järgnema. Ma olin kindel, et nad juhatavad mu sinu ja Nara'ni, ja et te olete koos.

Ma kõndisin üle niitude ja rohi oli surnud. Ma tundsin lilli oma jalge all ning nad rippusid longus, pisikesed näod sügavale mulda peidetud.

Ma kukkusin kogemata kombel järve ning tundsin, et kõik haldjad olid ka siit läinud. See oli ainult koolnud vesi, liikumatu ja külm. Ma ei suutnud selles ei ujuda ega sellest üle kõndida.

Ma korjasin üles külmunud linnu ning ta lebas mu pihul kui jäätükk. Vaene linnuke! Ma kummardusin ta kohale ning verepisarad langesid mu tühjadest silmakoobastest.

Ma jõudsin järjest lähemale. Surnukehad vedelesid hunnikutes, üks surnud ASI teise otsas. Ning mina olin vaid üks suur silm, nii kaugel oma kehast. Olin kõrgel taevas ja vaatasin sealt alla ning nutsin kuivi pisaraid, mis põletasid end sügavalt ihusse.

Õhk jäi veelgi vaiksemaks, tuul tõusis vingeks ja jäätas meeli. Ma kõndisin kivil ja klaasil. Mis paik see ometigi oli? Kõik, mida teadsin, oli see, et olin sinu jälil siia jõudnud.

Nii vaikne. Ei sosinat, ei hingetõmmetki, ehkki ma tunnetasin enese ümber elusolendeid. Ja mis kõige hullem - siin polnud märkigi sinust.

Ma hüüdsin. Minu õõvakarje tõi aga kaja mulle narrides tagasi.

Vaikus.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 18 Juul 2009, 00:29

Mäng toimub 16-18 oktoober 2009.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.


Mine “Mere lapsed”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline