Tuulest kantud

III mäng

Moderaator: stuart

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

Tuulest kantud

PostitusPostitas Die » 31 Mär 2009, 18:06

Tuulest kantud rannale ja laineist puhtaks pestud
Sõnad valged lehel, katkematus reas
Kui ka küsid millest? Sellest mis on tehtud
Ma ei otsi vastust, tead ju isegi

Päevast päeva ootan imet, aga see ei sünni
Mõnel raskel hetekl olen käinud siin
Päike, kuu ja tähed mind ei hoia kinni
Miks ei saa siis lahti sellest madalast

Küsi vanalt mehelt, ta on rohkem näinud
Kas ta tunneb seda, millel pole äärt
Aastad mida kannad, teed mis oled käinud
Olgu sinu hinnaks, nad on seda väärt

Keegi veel ei oska mõõta kadnund aja hinda
Tema ikka omasoodu jätkab oma teed
Alles siis, kui jalg ei tunne enam kindlat pinda
Ärkab torm ja segi paiskab hädamere veed

Kui on aga elust endast võetud viimne valu
Algab päikseloojangul ka minu ümbersünd
Kannan hinges üksindust, mis uuristab mu ihu
Kuni leiab pilu, millest välja poeb

Kauge kaja teiselt kaldalt jälle siia kandub
Meri vaikib, tasa kohisevad veed
Aga silm see otsib laeva, mis ehk siia randub
Enne kui mu elu neelanud on need


Kusagil kaugel ja sügaval ilmameres seilab üks laevuke, Põhjatuul nimeks. Ei lähe ta sinna, kuhu rooli käänata, ega sinnagi, kuhu purjed säetud. Põhjatuul käib tänavu Mereisa enda tahtmise järgi, või nõnda vähemasti usub kapten Isheri.

Ei arvanud keegi kodust välja seilates, et rännak sääraseks kujuneb, või et pisike seltskond rändureid säärased seiklused eest leiab. Korraga oleneb just neist ilmade saatus. Vägevate ja vanade, heade ja kurjade pilgud on suunatud neile, kes kannavad enesega ühes toda ühte, mida peab alati kaitsma ja varjama.

Igipõlised vaenlased ja võõrad on lahingus ühendatud.

**

On aga üks paik siin ilmas, mille kohta üteldakse, et kui sul on küsimusi, leiad sa sealt vastuseid, ja on sul vastuseid, võid just sealt saada õige küsimuse. On üks paik, mis kunagi oli kõik, ent praegu vaid legend ja muinasjutt. Aga sealt algavadki lood ja seal nad ka lõpevad.

Selle paiga rahvas elab ise oma vaikset elu, teadmata, et neist on saanud muinaslugude iidse kangelased. Nemad tegutsevad ikka omasoodu ja hoiduvad igasugu Võõrastest, sest Võõrad on kurjast, nemad lahutavad ja rikuvad ilmasid. Ja nii ei või nad aimatagi, et kõik see Võõras ka nende õuele jõuab ning ilmade saatuseid just sellel ühel, kadunud ja varjatud saarel vaetakse.


Mis: Põhjatuulest tulnud III: Tuulest kantud
Kus: Meenikunno maastikukaitsealal Päikeseloojangu metsamaja man
Millal: 5-7 juuni 2009
Korraldajad: Kuri Kolmik (Stuart, Kärts, Die)

Mängivad: "Teisel pool vett" seltskond + uued ja huvitavad inimesed

1. Dru
2. Kadikas
3. Kõust
4. Kaire
5. Merle
6. Efka
7. Trägun
8. Barbar
9. Ivellios
10. Magnus
11. Dani
12. Inwe
13. Kirveraidur
14. Rasmus

Mängumaks: 225 eeklooma
Viimati muutis Die, 11 Mai 2009, 15:32, muudetud 4 korda kokku.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 29 Apr 2009, 23:02

Kurb uudis: sedakorda jääb Pedassaarele minek ära, sest saime peale tükk aega RMKga suhtlemist teada, et maja on tegelikult juba broneeritud. Huvitaval kombel ei tundunud maja peremees seda ise teadvat, nii et saime teada alles nüüd, peale isegi ülesõidu kokkuleppimist jms.

Tegeleme aktiivselt uue mängukoha otsimisega. Miski ei jää kindlasti ära, ja kahtlemata jõuame mängusarja jooksul ka Pedassaarele. Kangekaelsus viib sihile!

Niipea kui midagi teame, anname teada. Pidage päkkasid!
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 04 Mai 2009, 19:15

UUS MÄNGUKOHT LEITUD:

http://www.rmk.ee/pages.php3/01031308

PÄIKESELOOJANGU METSAMAJA Meenikunno maastikukaitsealal. Tegu ühe ilusaima piirkonnaga Eestis. Ma loodan, et see lohutab teid. Meid küll. Eraldatud ja mõnus kaa.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 07 Mai 2009, 13:50

See juhtus vast kolmandal või neljandamal päeval peale seda, kui Põhjatuul oli läbi Cora Opagi järve langenud ja taaskord jäise emanda kantsi põrandasse - augu löönud. (Muuseas võib mainida, et Cora selle üle sugugi õnnelik ei olnud, aga ta oli valmis taluma päris paljut, et neist tülikatest seiklejatest lõpuks ometi lahti saada.)

Laevuke seikles omi radu, sest algusest peale oli selge, et kusiganes nad on, ei ole see mitte meri Arcaloni ja Ethilia vahel, ja ei lähe ta ka mitte sinna, kuhu teda tüürida püütakse.

Caius Athas Ienith istus mastikorvis ja mõtles elu üle järele. Fakt on, et ta igastahes istus seal, nagu ka eelmisel ja üleeelmisel päeval ja üldse kogu aja peale Giraheegilt lahkumist. Meeskond ei saanud muidugi väga aru ja arvasid, et isandamehel pohmelus on, aga see ei läinud üle. Kapten omakorda ei olnud väga aldis kellelegi selgitama, mis Caiusega lahti on, ütles ainult, et jäetagu mees rahule.

Ja nõnda istus Caius mastikorvis ja masti otsas istus hõbevarjust metsahaldja Argeili kaitsevaim Kuldsilm. Seda, et kaaren masti otsas istus, teadsid muidugi vähesed - Argeil ja Rasec ja ka kapten, sest tema teadis kõike. Teised said seda teada natuke hiljem.

Seal nemad siis istusid, kuni korraga avanes taevas ja sealt liuglesid laeva suunas üheksa musta lohet. Taevas sai neid päris täis ja ilm tundus nagu hilja öösel. Laevuke rappus nende tiivalennust nagu suure tormi käes ja Kuldsilm hoidis kahekümne terava küünega mastist kinni, et mitte alla sadada.

Meeskonda valdas suur paanika, isegi kapten Isheri oli näost päris kahvatu. Üks lohedest pikeeris päris laeva kohal, ja siis nad lahkusid. Kostis sulpsatus ja siis merest värvikas sõim. Argeil sai madruste abiga oma väga märja ja ärritunud sõbra veest kätte, ja sellega koos ka teada, et mis seal ülal õieti juhtunud oli.

Esteks oli muidugi juhtunud see, mida kõik nägid - Caius oli kadunud. Lohed olid läinud ja Caius kadunud, aga Kuldsilm oli ainus, kes teadis, kuidas Caius kadus, sest et tema võis oma tiivalöögist merrekukkumise ärritust parandada mälestuspildiga sellest, kuidas must lohe tuli, Caiuse kraedpidi nagu vastsündinud kassipoja kinni haaras, üle õla selga viskas, ja siis kadusid kõik üheksa, viies kuulsa maadeuurija enesega ühes.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 20 Mai 2009, 17:39

See oli päris päris aegade alguses, mil Isa ja Ema veel koos elasid, õnnelikult või vähem õnnelikult, ja Ilmaplatsi valitsesid. Ja siis, kui ühel päeval Isa lõi inimesed Emale kingituseks, nägi ema, et nood ilmakorra võivad kiirelt tasakaalust välja kihutada, ja nõnda kutsus ta oma väest vardjalinnu - Suure Kaarna. Et too lendaks siis ringi ja Ema aitaks, tema silmadeks ja kõrvadeks oleks. Aga inimesi sigis järjest juurde ja vaene Kaaren tundis, et tema silmist ja tiivust väheks jääb. Nõnda lebas ta maha Ema sülle ja tõi ilmale oma pojad. Nondest said tasakaalu vardjad, Kaarnasõdalased.
Kui aga Ema vangistati ja oma armsamast lahutati, suri Suur Kaaren kurvastusse ning tema poegade laulud on sest saati kurvad, sest leinavad nad nii oma isa kui ka Ema ja tema armsamat. Leinavad Isagi.


Maharthane oli esimene Suure Kaarna poegadest. Tema järel sündis tema vend Irkarthim, keda hüüti ka Teiseks. Siis tulid Thormun ja Thimgath, nende järel Loregrane ja Ulforil, Kengrand ja Corasane, seejärel Thalariel ja Ingarin, Cathormorn ja Doborthay ning viimasena Thar...


Tiivad tõid Maharthane vaikselt ja rahulikult uduse järve kaldale. Ta oli veidi väsinud, ent ainult veidi. Lumekarva suled näitasid, et säärane rammestus oli juba ka loomulik. Maharthane oli vana. Ta oli oma surma näinud, ta oli armastanud, kannatanud ja kaotanud ning jälle enese tagasi võitnud.

Siia polnud saatuse rajad teda ammu toonud. Õhk oli siin raske ja vana, aga selles õhus oli lootust, ja tulevikku. Kui Maharthane vähegi pingutas, nägi ta järve kohal põimumas ja hargnemas kuldset võrgustikku. Minevik, olevik ja tulevik, ta nägi kõiki lõimesid.

Ja just sellepärast oli ta siin. Tulevik vajas teda. Jälgijate karistus sekkumise eest oli ränk, aga ta oli seda maksnud noorena, tasunud parimas eas ja nüüd, mil ta sulestik oli talle andnud nimeks Vana Valgesulg, võis ta talitada oma südametunnistuse järgi. Ta pidi neid ootama. Ta pidi neil silma peal hoidma.

Kaks korda oli ta Raamatu kurja käest päästnud. Esimesel korral oli ta vend Irkarthim selle varjanud. Teisel korral oli ta selle viinud ja heerade kätte usaldanud. Aga veel kunagi polnud Raamat olnud nii väikeste ja noorte kätes. Maharthane nägi nende teed mitmes sihis minevat, ja paljud, oi kui paljud rajad jooksid nende juurde kokku. Ja Maharthane tundis, et nüüd ja praegu ei oskaks isegi tema kosta, mis sellest kõigest välja tuleb. Muster oli liiga uudne ja kirju.

Vesi väreles. Maharthane tõmbus eemale varju ja jäi ootama.
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.


Mine “Tuulest kantud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline