Muljed

II mäng

Moderaator: stuart

Kasutaja avatar
Dru
Operatiivnuffik
Postitusi: 601
Liitunud: 01 Nov 2004, 18:01
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

PostitusPostitas Dru » 24 Mär 2009, 14:22

Nonoh, eile ei jõudnudki.

Aga ausalt öeldes, olen ma sõnatu :D
Sest see oli tõsiselt vägev.
Lemmikseigad olid meremeeste hansa joomine, Gaiusele lumekambaka tegemine, möll pimeduse isanda ümber ja jant selle raamatuga.

Järgmine kord pootsman süüa ei tee. Sest vähe keeruline on üritada mängida välja seiklushimulist meremeest(naist), kui sa og tead, et kohe keeb pudru põhja või tuld on vaja alla visata, sest muidu inimeseloomad süüa ei saa :P

Ja muuseas, kes saunas ei käinud, te olete lollid! Sest tegu oli ühe parima saunaga, kus mina eales käinud olen! \:D/

Kuigi miski vist läks valesti, sest hetkel ma nuuskan nina peast ja valutan kurku ning üleüldine tunne on säherdune, et suren kohe maha :P
We haven't got a plank. Just fucking jump.

Kasutaja avatar
k2rts
Kleopatra
Postitusi: 135
Liitunud: 18 Aug 2006, 15:48
Asukoht: kahe piiri vahel
Kontakt:

PostitusPostitas k2rts » 24 Mär 2009, 18:30

MÄNGIDA MÄNGADA MÄNGIDA

Nii vahva meil oli nii palju rahvast külas. Peaaegu kõigiga sai mängida. Eriti vahva oli see ühe mõtshaldja sidumise mäng, kus teine mõtshaldjas lubas meil seda teha.
Nii vahva... NII VAHVA.
Ning alati peab jätma põgenemise võimaluse, sest muidu ei saa teine köitest lahti ning siis ei saa kedagi teist siduda.

Uued mängud olid toredad ja kõik kohalikud Sõbrad olid nii toredad ja viitisid meiega koguaeg mängida :D

Aga jah, meid oli palju... nii kuskil selline ilus hunnik, mida võib kokku võtta ümber lükatud kaheksaga :D

Tähtis pole see, et te ei taha meiega mängida, TÄHTIS on see, et meie tahme mängada.
Tihti olime seal kus meid polnud vaja ja esitasime palju küsimusi.
Mäluga oli sandisti, aga mis teha MÄNGIDA me ikkagi mäletasime, seda ei suutnud isegi unenägudevardja meie mälust ära kustutada.

Aga lumepallideks muutumine mingi hetk ei olnud tore. Veeresime siis toast minema ja läksime peitu kuna lohe kaitsmisega olime hakkama saanud.

Kui kunagi tagasi sattute sellele saarele, siis lumesõjast te ei pääse :P

Sain tuttavaks kõigi huvitavate lihaste olemasoluga ja hmm jah järgine mäng võiks juba tulla :D

Kasutaja avatar
stuart
Rollimängumaniakk
Postitusi: 4436
Liitunud: 16 Nov 2004, 17:41
Asukoht: Tartu-Tallinn-Tartu

PostitusPostitas stuart » 24 Mär 2009, 19:45

Kaaren Kuldsilma mälu- ja emotsioonipildikesi Giraheegis juhtunust.


ÕHTU


Liigume läbi metsa, kõikjal on lumi ja õhk on külm. Peale seda meres loksumist (hea küll, mina ju ei loksunud, aga ikkagi) on see üpris ebameeldiv. Lisaks on see mingi hoopis teine Ilm kui see, kust me alustasime.

Puude vahelt paistab valgust ja mingi maja kontuurid. Ohoh. Tundub, et keegi siin ikkagi on, lähen lendan luurele.

On alles seltskond. Mingid kohalikud, kellest üks on väga kummalise väega naine (pole enne sellist väge kohanud), üks nooruke lumerebane ja massides mingeid väikesed valgeid olevusi, kes on kohutavalt tüütud, sest nad näevad mind isegi siis, kui tegelikult ei tohiks ja loobivad lumega. Suled on siiamaani märjad.

Teine kamp on võib-olla et veel imelikum. Enamus inimesed, paar merehaldjat, üks väekasutaja (ta vist nägi mind, aga peitsin ennast kiirelt ära). Tundub, et nad on samamoodi hädalised kui meie, aga nemad nimetavad ennast järvehädalisteks. Tõesõna, järve keskel on laev. Suur laev, merelaev. Kuidas see keset järve sai? Ise räägivad, et tulid läbi vee. Pean edasi uurima, nad ei tundu eriti ohtlikud ja võibolla nende abiga saame siit minema, aga mine sa tea, igaksjuhuks ennast veel ei näita.

Nad leidsid meid üles. Merehaldjatel ei tohiks metsa suhtes nii teravad kõrvad olla. Tegin ennast nähtavaks, sest mine sa tea, mis ideed merehaldjatel üksiku metshaldja suhtes tekkivad. Neetud Anglera sõda. See oli küll haldjate omavaheline tüli, millesse me ei sekkunud, aga ei või iial teada, mida teine pool asjast arvab.
Õnneks tundus merehaldjas suhteliselt ohutu olevat, otsis ainult ühte neist väikestest valgetest olevustest taga, majaperenaine oli ühe ära kaotanud ja ei tahtnud neid nüüd muidu majja sisse lasta, kui puuduja üles leiavad. Mine tuult üle välja taga ajama, oli mu mõte, sest neid elukaid on siin ju nii palju. Siiski, otsustasime aidata, sest ega endalgi ei oleks sooja katusealuse vastu midagi ja välja oli ilm justkui veel külmemaks läinud. Merehaldjal hoian igastahes silma peal, sest see vari tema selja taga ei meeldi mulle. Keegi seal on, aga mis või kes, ei suuda ma näha.

Seltskonna juurde minnes tabas meid üllatus, sest seal oli ka üks metshaldjas. Üks meie omadest, Hõbevari. Polnud teda tema kaitsevaimu Sameti surmast saadik näinud ja näha oli, et see oli talle rängalt mõjunud. Pole ime, sest pole hullemat surma vaimule kui ärapõletamine ja vaene Rasec ei saanud isegi midagi teha...
Ütles, et vaim oli enne oma surma palunud tal otsida üles ühe saare, kus kõik pole korras ja et see on juba kolmas koht, kuhu ta jõudnud oli. Arvestades, kui palju saari ma tean kõikide Ilmade peale kokku, siis seisab tal ees veel väga pikk teekond.

Kohalikud kannatavad ikka täieliku mälukaotuse all, see "ma ei mäleta" muutub juba tüütuks. Kui ma ei suudaks liikuda, nii nagu ise tahan ja seal, kus ise tahan, oleks kogu see seltskond ilmselt ukse taha jäänud, sest see väike valge tüütus, keda nad otsisid lihtsalt magas maja ülemisel korrusel. Grrrrrr. Tarisin ta välja, seejuures pidi nokk peaaegu ära külmuma. Õnneks oli majaperenaine seepeale väga õnnelik ja lasi rahva sisse ja ka Hõbevarjud, kui sai lubatud lumerebast aidata.
Nimelt, majaperenaine ja need väiksed valged saavad lumerebasest aru, mul pole sellega samuti probleeme, aga kogu ülejäänud seltskond seda keelt ei valda. Majaemand üritas meid veenda, et kui me kutsikale natuke väge annaksime, siis saaks ta teha sellise loitsu, et kõik temast aru saaks. No ei meeldi mulle see võõrastele väejagamine, aga ainuke alternatiiv on see, et ma olen ainuke kogu kambast, kes rebasest aru saab ja see tähendab pidevat "aga mida ta nüüd ütles".

Rasecil on ikka tõsised probleemid oma mõistuse ja närvidega, Argeil lasi ta kinni siduda, aga kaua sa ikka hoiad teist nii ja kui nad mingi hetk välja läksid, siis katsus Rasec Argeili rünnata. Laevarahvas ja isegi see kohalik valge musttuhat läksid appi ja lõpuks tuli Rasecile mõistus tagasi. Ma ei taha mõelda, kuhu see lõpuks välja viib...


JÄRGMINE PÄEV


Kõik on kinni! Vägi ei tule kuskilt läbi, ilmade vahel liikuda ei saa. AAAAHHHHH! Selline tunne, nagu oleks väikesesse karpi suletud ja õhuauke ka pole. Teised ei saa minust aru, sest nemad väge nii ei tunneta, nende jaoks aitab sellest, et hingata ikkagi saab ja kehaliselt liikuda, aga mis elu see selline on!

Laevarahval pole ka tegelikult just väga lõbus olla, sest see laev, millega nad tulid, on pardast mastitippudeni jääs. Paksult. Kõik laevalolijad samuti, või ma vähemalt arvan seda, sest tunda ei ole sealtpoolt küll midagi. Järvel on sarnane, aga siiski teistsugune vägi kui maa peal ja väikesed külmaolevused räägivad midagi järvevalvurist. Mina sinna järve kohale küll luurelennule ei lenda, ärge isegi mitte hakake selle peale mõtlemagi.

Niipalju siis mõttest järvest eemale hoida. Argeilil tuli "geniaalne" mõte, et lähme ja vaatame, mis juhtub kui järvele tulega läheneda, jääd ju tuli sulatab. Leidis kuskilt küünla ja läksime miski seltskonnaga järve äärde, üritasin küll teda veenda, et see ei ole hea mõte, aga või ta siis kuulas, ikka küünal põlema ja järvejääle. Katse võiks nimetada õnnestunuks, küünal plahvatas, meid kõiki visati mõned meetrid eemale ja külmutati kinni, ise jäin tiibapidi puutüve külge. Ai. Õnneks sulasime üsna kiirelt lahti, arusaadavalt oli tegu vaid hoiatusega, et ärgu me tema rahu häirigu, kes iganes seal jää all siis ka elab. Ilma hea vajaduseta tõesti ei tahaks enam sinna ligi minna.

--------------------------------------------------

Ma loodan, et kui kunagi minuga peaks midagi juhtuma, ei muutu Argeil selliseks. Raseci mõistus ähmastub jätkuvalt ja ta on hakanud kõiki kahtlustama, nüüd haaras köögist kirve ja ähvardas kõiki, kes talle ligi tulid ning põgenes siis metsa. Läksin talle nähtamatult järele, aga praegu tundub, et ta lihtsalt uitab ringi ja ei tee muud midagi. Pidasime Argeiliga nõu, kui nii edasi läheb, siis tuleb midagi ette võtta, ta on ikkagi üks meie hulgast ja meil on kohustus.

Majas on mingi kummitus, ütlevad et koka oma, kes neil eelmises peatuspaigas surma saanud. Peale mõningast kummitusega suhtlemist otsib nüüd kogu laeva meeskond mingit pudelit taga, mida too oli neilt nõudnud. Ma võin ju metsas ringi lennates silmad lahti hoida, tundub, et siin pole asjade leidmine eriti keeruline (tuletades nüüd eelmist õhtut meelde).

Ära noki, kui ei tea, millega on tegu, see püsib mul nüüd liigagi hästi meeles. Kuskohast ma teadsin, et nad sellist solki otsivad, võeh. Võtsin pudelilt korgi ja see pidi mind peaaegu tapma, suutsin vaevalt hingata ja hirmuga hüüdsin Argeili appi. Tal pidi ikka kohutav hirm olema, sest pole teda veel nii kiiresti jooksmas näinud...
Pärast, kui ma jälle vabalt hingata sain, oli natuke häbi, et nii lihtne kraam sedamoodi mõjuda võis, aga sellist jälkust kohtasin esmakordselt. Loodan, et mul ei tule rohkem midagi sarnast läbi elada, vähemalt mitte siin ilmas.

--------------------------------------------------

Ma eksisin eelnevas rängalt. Nad püüdsin mind kinni, kui ma metsa kohal lendasin. Tont võtku seda kaarna uudishimu, aga kui ma teadsin, et kedagi muud siin pole ja metsas on äkki lõke... niisama uurima minekus ei ole ju midagi halba?
Ma olin neid enne näinud, nendega võidelnud, aga siis polnud nad nii tugevad ja mina nii nõrk...
Nad tõmbasid mind võrku ja lohistasid tule poole, rabelesin, kriiskasin ja kiljusin, sest mälestus Sametiga juhtunust oli värskelt meeles. Ega ometi, ega mina ka...! EI!!! Aita!!! Argeil, appi!! Aita mind!!! Ära lase mind ära põleda, juba sinu enda pärast, AITA MIND!!!

--------------------------------------------------

Pääsenud. Mind lohistati tule juures ära majja ja ma kuulsin nagu läbi udu võitluse helisid ja tundsin, et Argeil üritab mind kaitsta ja mäletan, et lõpuks taipasin, et tuli hävitab mu püüdjaid samamoodi kui mind, aga edasi ma enam ei mäleta. Siiski, halvad vaimud on kadunud ja ma olen endiselt elus, ainult tiivaotsa suled on kõrbenud. Või siis pigem, olid kõrbenud. Jälle see kummaline ärkamise tunne, kuigi pole maganud ja kõik on selline, nagu enne.

Või siis peaaegu nagu enne.

Rasec tunnistas üles, et tema oli see, kes lõkke põlema pani. Ilmselt küll mitte vabatahtlikult, aga ikkagi... Rasec, Rasec, sa oled ju Hõbevari ja sinu kaitsevaim tapeti nendesamade poolt, kes mind põletada üritasid, kuidas sa võisid! Arutasime seda asja Argeiliga ja reegleid tuleb järgida. Hea, et Rasec sellest ise aru saab ja on oma hukkamisega nõus, tema jaoks on see ilmselt ainus viis sellest piinast pääsemiseks.
Viisime ta natuke majast eemale ja Argeil lõikas tal kõri läbi. Meil mõlemal olid pisarad silmis ja ei suutnud rääkidagi. Panime Raseci mõõga ta käte vahele ja katsime laiba lumega, seniks kuni see ära kaob.

Laevarahvas tuli uurima, mis toimub, aga kuidagiviisi õnnestus selgeks teha, et see on ainult Hõbevarjude omavaheline asi. Omade eest tuleb ju hoolitseda, ükskõik kuidas. Loodetavasti saavad nad sellest aru. Ma küsisin kaptenilt, et kui keegi tema meeskonnast hakkaks samamoodi käituma, siis mida tema teeks? Ta ütles, et mida muud, aga ei hukkaks. Ma ei usu teda, ta ei ole sellist asja läbi elanud. Ja pealegi, reeglid on reeglid, kõik oleneb küll olukorrast, aga mingi kord peab olema, nii kurb kui see vahel ka pole.

Läksime majja tagasi ja istusime kumbki oma nurgas, üritades mitte millelegi mõelda. Kui ma uuesti pea tõstsin, oli Argeil välja läinud ja maja oli inimestest tühi ning järve poolt oli tunda väe liikumist. Lendasin kiiresti sinna, aga järvevaimu polnud enam näha, ainult kapten seisis jääkujuna ja teised üritasid teda üles sulatada (ma ei saanudki teada, millega ta järvevaimu välja oli vihastanud). Argeil seletas, et ta pole veel sellist tasakaaluolendit näinud, oli käinud talle austust avaldamas (kui teised ligineda ei julgenud), aga polnud midagi muud teada saanud, kui et meid olla liiga palju ja et me ei saa siit kunagi välja. Nagu kõigest muust veel küll poleks... Aga mis on ikkagi selle olevuse motiivid? Kes ta on?

--------------------------------------------------

No on rahvas! Lumerebasekutsikas sai selle õudse saasta pudeli kätte ja nägi hallukaid, et me oleme tema perekond ja mina olevat miski õuemaag, noris veel minu ja shamaani kallal, et me maagiat teeks. Lõpuks õnnestus meil ta magama saada, kui shamaan oli natuke varjukujusid teinud ja mina paar tiiru tantsinud (mida kõike üks vaim peab tegema!).
Tagatipuks astus kõige selle keskel uksest sisse Rasec! Täiesti elus, täiesti terve! Vähe sellest, tundus et ta nägi seda ülemisel korrusel magavat kutsikat ringi liikumas ja ahastamas, et me oleme kõik surnud. Nojah. Siiski tundub, et ta mõistus on veidi selgem kui enne, ükskõik, mis selle põhjuseks siis oleks.

Nüüd oleme aru saanud, et lisaks kõigele ei ole selles kohas võimalik ka surra. Käisin Raseci matmispaika vaatamas, tõesti, laip oli kadunud ja lumi verest puhas, nagu poleks seal midagi juhtunudki.

--------------------------------------------------

Ma nüüd ei teagi, kas vihastada, või mitte, aga täna on juba nii palju juhtunud, et varsti lihtsalt enam ei jaksa...

Argeilile ilmusid kaks kummitust, Hõbevarjud, kelle see teine merehaldjas oli kunagi tapnud. Nõudsid kättemaksu. See on arusaadav, aga me kumbki ei tea, kaua me niimoodi vastu peame, alguses Rasec, nüüd see... Miski ei väsita hinge rohkem, kui kättemaksu nimel tapmine, sest isegi kui see on tehtud, jääb südames piinama. Argeil üritas nendega küll vaielda, et kui tõesti siin surra ei saa, on merehaldja hukkamine ka mõttetu, aga kummitused ei võtnud teda kuulda. Selge see, nemad saavad rahu alles siis, kui kättemaks on teostatud.
Kergenduseks oli see, et kui Argeil merehaldjale teatas, milles on probleem, oli merehaldjas nõus, et kui on vaja teda hukata, siis tehtagu see ära. Arvestades seda, et eeldatavasti ärkab ta mõne aja pärast ellu tagasi, ei olnud see talle ega ka meile nii raske otsus.

Vaimud jätsid meid peale seda rahule, aga kui merehaldjas peaks ellu ärkama, ootab meid ikkagi keerulise probleemi lahendamine. Eriti, kui kummituste jutt vastab tõele ja ta tappis nad peale lahingut, kui Hõbevarjud olid nõrgad siis... see kõlab ikkagi halvasti, ükskõik mis pidi vaadata.

--------------------------------------------------

Kui asjad niimoodi edasi lähevad, siis ma ei tea mis saab, sest nüüd ei suuda ma enam kaarna kuju hoida ega võtta. Tiibu pole ja liikumine on piin, sest lennata ei saa. Õnneks suudan ma veel vähemasti ustest ja mujalt läbi liikuda.
Mälu üha halveneb, tundub, et mis iganes see kohalikelt mälu ära võttis, on hakanud ka meile mõjuma. Argeil on hakanud asju üles kirjutama, eriti seda mida ta järvevalvurilt teada sai, aga ma pole kindel, kas see aitab. Niikaua, kui võimalik, pean ma vähemalt meeles, kes olen mina, kes on tema ja kes me oleme.
Rasecil on raskusi oma nime meelespidamisega, ma hoian ka selle meeles, sest ta on üks meie seast, Hõbevari.

--------------------------------------------------

Me ei tea mida teha, see kohutav pimeduseolevus on meist kõigist üle. Lootsime ta järve äärde meelitada, et ehk järvevaim vihastab ja võtab temaga midagi ette. See oli meeleheitlik samm ja ma jään elu lõpuni mäletama, kuidas mu kaitsealune Pimeduse Isandat mõnitas. Hull. Kõige kummalisem, et Argeili sellepeale ei tapetud, aga võibolla polegi see nii imelik, sest pimeduseolenditele meeldib mängida. Halvas mõttes. Meil ei ole ju kuhugi põgeneda ja ta teab seda.

Ei õnnestunud teda järvele piisavalt ligidale meelitada. Argeil lootis järveolevust välja meelitada ja lõi selleks mõõga jäässe. Vale otsus. Jää lahvatas tükkideks, ta tõmmati vette ja raputati põhjalikult, siis visati kaldale, kuhu ta läbimärja ja pooleldi jäätununa lebama jäi. Sa saad ükskord niimoodi surma, olen ma talle rääkinud, impulsiivsed otsused ei ole tasakaal. Kuigi, ega mingeid muid variante ei tundunud tol hetkel ka olevat...

Pimeduse Isand kõndis meie ligidusse künkale ja pakkus, et kui me toome talle Airerothioni, siis jätab ta meid võibolla ellu. Jah, muidugi me usume teda (sarkasm). Airerothion, haldjate shamaan ja võimas olevus, võib arvata, et Pimeduse Isandal on põhjuseid tema vihkamiseks.
Argeil oli peaaegu valmis juba proovima, kuid ma seletasin talle, et esiteks ei liigu praegu miski vägi läbi, sealhulgas ka mitte mingi kutsumine, teiseks, mis ta arvab mis juhtub, kui need kaks kokku saavad? Ellu ei jää me päris kindlasti (kes on sellest enne kuulnud, et mõni pimeduseolend oma sõna peab) ja võimalus, et Airerothion surma saab... rääkimata sellest, mis võib juhtuda siis, kui kaks nii võimast väge omavahel võitlevad. Kõike, kuni maailma hävinguni välja ja seda ei saa lubada, pigem jätta kuidagi Pimeduse Isand siia paika lõksu, kuna välja ju ei saa...

Hiilisime maja juurde tagasi, olevus istub seal sees, kedagi muud ei ole näha. Võibolla on kõik juba surnud ja me oleme ainukesed, kes siin veel elus on.
Teda vaadates hakkavad silmad tuikama ja pea ähvardab plahvatada, aga siiski, midagi on kummalist, seal on justkui keegi veel, selle väe taga, midagi hoopis muud... Ma pean teada saama, mis või kes see on, ehk aitab see meil temast jagu saada.

Jõudsin vaikselt ukse juurde ja piilusin. Ei suutnud seda teist väge täpselt näha, liiga liikuv, liiga udune on. Teised olid mulle järele jõudnud, aga neil ju väenägemist pole, nad ei saa sellest aru. Võibolla nüüd olen mina hull, aga ma pean minema ja talle otsa vaatama, sest muud võimalust meil selle teadasaamiseks pole.

Kõndisin tema poole, need paar sammu tundusid pikimad mu elus, neelatasin, süda peksis kurgus ja ma suutsin vaevu hingata. Selline vägi, selline kurjus. Sirutasin käe ja siis tõstis ta pea ja vaatas mulle otsa...

Ma teadsin seda! CAIUS! See oli see vari sinu selja taga, kes nüüd on võimust võtnud, ma TEADSIN SEDA! SEE OLED SINA!!!

Aga see teine pilk, mis Caiuse silmade asemele tuli... vajusin maha, suutmata liigutada, tundsin, kuidas keegi mu õlast haaras ja üritasin öelda, keda ma nägin, aga mu huuled vaevu liikusid ja edasi oli juba valu ja pimedus...

--------------------------------------------------

Ärkasin puukuuris, rabelesin ennast okste alt välja ja tuikusin valguse suunas. Silme ees oli udune ja põhjalikult läbiklopitud tunne oli. Siis tormas keegi mulle otsa ja kallistas nii, et ribid ragisesid. Argeil, sõber ja kaitsealune. Sind on ka hea elusa ja tervena näha, aga ei maksa siis üritada oma kaitsevaimul suurest rõõmust hinge välja pigistada (eriti kui too on selle just tagasi saanud)! Oeh.

Nad olid mind majast välja lohistanud ja kui sai selgeks, et ma olen tõesti surnud, siis esialgu puukuuri viinud. Peale seda kaotasid nad kõik jälle teadvuse ja ma ärkasin samal ajal nendega. Hm, see muutub juba ikka väga veidraks.

Positiivne on see, et Caius on tagasi, aga see vari tema selja taga on alles ja nüüd kus ma tean, kes seal on... Pealegi tundub varjul olevat tema üle suurem võim kui enne, sest Caius käitub samamoodi nagu oleks ta ikka veel Pimeduse Isand. Caiusega üksi oleks lihtne, merehaldjaid ei ole keerulisem tappa kui teisi sarnaseid olendeid, aga keha tapmisega pääseks vari välja ja seda, missugune see on, sain ma juba enne teada. Ei, aitäh, paluks mingit muud meetodit.

Shamaan pakkus, et ehk saab ta teha mingi rituaali musta varjuga võitlemiseks, kutsudes kõiki muid vägesid appi. Ma ei usu eriti sellesse, sest ma ju tunnen, et väega ei saa ühendust, vaevalt et temagi saab, siiski, kui muud võimalust pole, proovime ja aitame teda.

Mhhhh. Liikuda ma ikka suudan, vaevaliselt, aga väge pole küll enam peaaegu üldse. Ja nüüd on vari Caiuse asemel shamaani selja taga. On see hea või halb, et suuda ma praegu otsustada, sest shamaan suudab ehk seda paremini kontrollida, samas aga kui selline kurjus on väekasutaja selja taga... mhhh.

See koht hakkab meile kõigile halvasti mõjuma, mälu kaob järjest enam ja ma oleksin rituaali lõppedes peaaegu Caiusele kallale läinud, kui nägin, et varju temas enam pole. Õnneks aga hoidis Argeil mind kinni, kuni ma maha rahunesin. Ma saan aru küll, et Caius pole milleski süüdi, aga seda on väga raske unustada, et ma ta varju läbi peaaegu surma sain.

--------------------------------------------------

Sellist asja pole enne olnud! Olin väljas närve jahutamas, kui äkki kostis näugumist, järgmisel hetkel tormas Rasec uksest välja, näugumise suunas ja siis ma nägin Sametit! Rasec oli rõõmu pärast lausa arust ära ja kass nurrus ja keerutas ta ümber, nagu oleks kõik korras. Hiljem majas üritasin uurida, mis siis ikkagi juhtus, aga tundub, et Samet ei mäletanud sellest suurt midagi. Hea küll, misiganes see ka on, kahju see vast ei tee, las vaene mees olla ka natuke õnnelik peale kõike seda, mis ta läbi on pidanud elama.
Pealegi tundub, et erinevalt meist kõigist on Rasec oma mälu täielikult tagasi saanud ja see on väga hea, sest ta saab meile vähemasti öelda, mis kõik on siiamaani juhtunud ja me leiame ehk mingi võimaluse sellest needusest jagusaamiseks.

Kogu päeva jooksul on leitud paberitükke, mis peaksid olema lumerebase päevik, mida ta oli kirjutanud siis, kui tal mälu veel alles oli. Seekord oli aga asi veel kummalisem, majja tekkisid valged hõljuvad pallid, millest osadel oli tekst. Samet asus nendega mängima, nagu kass ikka, seejuures kippusid pallid muidugi katki minema, aga õnneks sai enamus teksti maha kirjutatud, enne kui kõik pallid purunesid.

Ma ei saa neist kirjutistest suurt midagi aru, isegi siis mitte kui lumerebane need ära tõlgib. Midagi kevade puudumisest ja lumest ja valgest lohest ja järves elavast külmast olendist ja nüüd viimaks sellest, kui tähtis on üles leida valged lilled. Sellise lume alt? Ikkagi ei saa mitte midagi aru ja mälunõrkus ei aita sellele just kaasa.

Lisaks on majaperenaine hakanud rääkima, et tal on kadunud nii mees kui lapsed. Kus iganes nood ka on, siin kohas ei tunneta ma praegu kedagi peale nende, kes siin juba on. Kui ta pereliikmed ka siin on, siis vaevalt, et elaval kujul.

Siiski-siiski, ka midagi head, peale mõningast proovimist sain oma tiivad tagasi, aga
nokka mitte ja suuruse muutmine on endiselt probleem.

--------------------------------------------------

Nagu ma arvasingi, peale une/ärkamise momenti oli Samet kadunud, aga Rasec on nüüd palju rahulikum ja mälu on tal ikka alles, seega oli see, mis juhtus, lõppkokkuvõttes ikkagi hea.

Kuskilt kostab nõrka haukumist ja lumerebane on täiesti endast väljas, öeldes et need peavad olema needsamad lendkoerad, kes ta siia tõid ja kirjeldab neid väga elavalt. Üldse tundub, et mida rohkem meie, hiljem siia sattunud, hakkame mälu kaotama, seda rohkem tuleb see kohalikele, see on siis majaperenaisele ja lumerebasele, tagasi.

Argeil ja Rasec otsustasid neid lendkoeri otsima minna, üritasin neid küll ümber veenda, sest ma ometigi _tunnen_, et mingeid selliseid elukaid siin küll pole. Lendasin isegi korraks tiiru ringi vaatama ja pidin peaaegu nõrkusest taevast alla sadama ning otsustasin, et kui nad nii neetult kangekaelsed on, siis mingu, aga ennast sellega tapma ei hakka. Kahekesi suudavad nad vast ka enamuse väiksemate ohtudega hakkama saada, minust pole ilma väeta praegu niikuinii eriti kasu, pigem vastupidi, võimalus, et ma esimese rünnakuga surma saan, on liiga suur.

--------------------------------------------------

Seda ma arvasingi. Mingeid koeri nad ei leidnud, see-eest olid aga surmväsinud ja läbimärjad lumes sumpamisest. Vaevalt olin nendega rääkida jõudnud, kui tundsin, et majja on tekkinud mingi vägi, mida seal enne ei olnud. Keegi minuga sarnane, väe ja tasakaalu poolest, aga nooruke. Siis aga tuli juurde midagi hoopis muud, midagi väga võimsat, aga see ei olnud vaim, vaid midagi väiksemat ja elutut, mingi ese. Keegi oli selle siia toonud, ilmselt see väeolevus, keda ma enne tunnetasin. Lendasin ülakorrusele ja seal oli ainult veidi ehmatanud shamaan, kellega ma ei hakanud pikka juttu tegema, sest tundsin, et see asi on tema käes ja nõudsin aru. Peale mõningat vastupunnimist ja seda, kui Argeil ja Caius ka kohale tulid, võttis shamaan oma padja alt raamatu, kinnitades, et see oli talle just antud ja andja oli käskinud tal seda valvata, hoida alati enda juures ja mitte mingil juhul avada. Nooh, kui nii, siis nii. Varju ta selja taga enam polnud, oli ennast sellest lahti võidelnud, nii et sellepärast ma praegu ei muretse.

Mingid väeolevused on siin ligiduses veel. Argeil mainis, et oli ise ka neid metsas ringi liikudes tundnud. Kes nad on, pole aimugi, aga nende vägi on vana ja tugev ja kuri ei ole see kindlasti, nii et misiganes nad tahavad, halba sellest meile vast ei tule.

Ohhh, kaua võib. Rasecil tekkis jälle paranoia, sai ta pingi külge kinni seotud, kuni ta rahunes, aga mida me ikkagi sinuga peale hakkame, Rasec? Hukkamisvõimalus ei tule kõne allagi, sest see lihtsalt ei toimi, pealegi ei suudaks me seda enam teha ka...

Tundub, et ma siiski eksisin raamatu andja heades kavatsustes. See olevus on läinud ühe selle valge väikse tüütuse sisse ja hakkas ükshaaval majasolijaid väega välja kutsuma ja piinama ja temast ei saa kuidagi jagu. Kapten on juba kääpjalaks muudetud. Ma ei saa ka midagi teha, sest mul pole väge ja juurde ma seda ei saa, rääkimata sellest, et mälu on veel halvemas seisus kui enne. Hullem kui ükskõik milline lõks. Lendan majas ringi ja üritan midagigi välja mõelda, aga tunne on, nagu peksleks pimeda linnuna vastu klaasi.

Arghhhh! Mitu korda ma olen Argeilile öelnud, et a ei tee midagi olulist enne oma kaitsevaimuga nõu pidamist, sest milleks mind muidu üldse vaja on! Nüüd see tohman läks välja ja üritab väeolendi tähelepanu endale tõmmata, et teised saaksid sel ajal kääpjalad ära tappa ja olendile kallale minna. Palun ära saa surma, palun...

Mu väepuudus sai õnneks kiire lahenduse, teine merehaldjas nõustus mulle osa enda omast andma. Ilmselt pole tal enne ühelegi vaimuga sellisel juhul tegemist olnud, sest ta andis endast liiga palju ja vajus peale rituaali kokku, õnneks jäi hing ikka sisse. Tean, mis ta tunneb, olin enne samasuguses olukorras, aga aidata teda praegu ei saa, oluline on tollele olendile vastu astuda. Pealegi ütles haldjas mulle enne, kui välja lendasin, et "kasutagu ma seda väge hästi". Ma teen seda, selles pole kahtlustki.
Noka sain ka tagasi ja see annab jälle natuke lootust.

Olend piinas endiselt Argeili, virutasin talle paar väelööki (rohkemaks polnud jõudu) ja tundub, et need mõikasid. Lendasin majja tagasi ja ärgitasin väekasutajaid tegutsema, sest relvad sellele olevusele ei mõju, vägi aga küll.

Loodetavasti nad ka tegutsevad kiiresti, sest kõigele muule lisaks oli vahepeal Caius sisse tagasi tormanud... ja siis endale lihtsalt mõõga rindu torganud. Halb on vaadata teda toanurgas vereloigus lamamas, aga praegu on meil pakilisemaid probleeme, kui ta laiba eest hoolitsemine.

Lendasin välja tagasi, sest tundub, et olevus ei ründa otseselt kedagi, kui talle just päris ligidale ei lähe ja ma tahtsin võimaluse korral hoida teda Argeilist eemal.
Sellega probleemi ei olnud, aga see-eest oli ta Argeili hulluks ajanud, nii et too Rasecit ründas. Õnneks mitte väega, nii sain ma Argeilist kinni haarata, tõmbasin ta pikali ja hoidsin kinni, kuni ta rahunes. Püüdsin teda majja tagasi lohistada aga poolteadvusetult pomises ta, et peitku ma teda hoopis välja ära, tal on plaan. Hea küll, tundub, et majas ongi praegu ohtlikum kui väljas, seega lükkasin Argeili lumehange taha peitu ja lendasin majja tagasi. Kui temaga midagi juhtuma peaks, tunnen ma seda niikuinii...

Sees olid nad otsustanud, et kuna ainuke, kellel on piisavalt väge, on majaperenaine, aga too seda kasutada ei oska, siis võetakse appi see teine merehaldjas ja kasutatakse tema loitsuoskust mõõga väestamiseks. Tõsi ta on, väestatud relv on parem, kui niisama väelöök, pealegi olin ma seda olevust natuke juba kloppinud.

Argeil pääses majja tagasi ja pidas tükk aega Raseciga nõu, kuni viimaks otsustas, et läheb metsavaimudelt abi paluma. Ta mõtleb nende all ilmselt neid kahte tugevaväelist olevust, keda ma enne tunnetasin. Ega ma väga ei usu, et nad aidata tahavad, tundub, et tulid lihtsalt uudishimust kohale. Aga peaasi, et Argeilil mingi tegevus on ja ta ei roni lahingusse, mida ta võita ei suuda.

Mõne aja pärast ronis Argeil akna kaudu majja tagasi ja oli endaga väga rahul, kuna tal oli tunne, et metsavaimud tulevad ikkagi appi. Metsavaimud, no andke andeks! Need olid kaarnasõdalased ja ma tean väga hästi, et nad ei sega ennast kunagi kuhugi, vaid ainult vaatavad pealt. Püüdsin seda seletada, aga Argeil ajas vastu, et isegi kui nad ka ainult pealt vaatavad on see hea enne. Sellepeale lõin tiivaga ja jätsin talle tema illusiooni, ehk aitab lootus tal paremini võidelda kui mul lootusetus.

Andsime väestatud relva Argeili kätte ja üritasime kääpjalgade rünnakuid tagasi lüüa, et ta sellega välja pääseks. Keset seda kõike ärkas Caius äkitselt ellu, vereloik oli küll alles ja riided lõhki, aga haavad olid armistunud. Ja vari oli tagasi... Ta küll aitas meil kääpjalgu rünnata, aga ma näen seda varju ikka veel ja tea, Caius, et kuhu iganes sa ka ei läheks ja mida sa ei teeks, ma hoian sul silma peal!

Väestatud relvaga polnud olendist jagusaamine mingi probleem, ta haihtus lihtsalt uduks, kuigi ma tundsin, et see oli siiski põgenemine, mitte surm. Ma lihtsalt ei jaksaks enam temaga võidelda, kui ta tagasi peaks tulema...

Olend on tagasi küll, seekord oma õigel kujul ja ei ole enam vaenulik. Kogu see õudus, mis ta sundis meid läbi elama, oli kõigest katse, et teada saada, kas me sobime seda raamatut valvama, sest tema ja teised temasugused seda enam ei suuda teha. Olen liiga väsinud, et vihaseks saada, kuigi võibolla peaks.

Rääkis ta meile veel seda, et shamaanile antu on Surma Raamat, selle avaja valitseb elu ja surma üle ja et me ei tohi seda mingil põhjusel avada. Noh, mõtlesin ma, kui isegi enda elu üle valitsemine on üsna keeruline tegevus, mis siis muust rääkida, siis on loomulikult ülioluline, et keegi seda näppima ei läheks. Veel ütles olend, et me peame päästma selle paiga enda ümber. Poleks kunagi arvanud, mis? Kipun jälle sarkastiliseks muutuma, lootusetus ja väsimus annab tunda, mõtted on justkui udus...

...kuni olend ütles, et see mida me vajame, on une ja ärkveloleku piiril ja shamaan teab, kuidas seda leida. Siis haihtus ta suitsupilves ja ma tundsin, et seekord oli ta tõesti surnud. Ennast ohverdanud, et meile raamat anda. Enam ma ei olnud ta peale vihane, ainuke mida tundsin, oli kahjutunne, et keegi nii noor oli selleks surma läinud, et täita oma kohust. Ta ei ole ainuke selline, keda ma teadnud olen...

Olendi surmaga tuli meil kõigil ka veidi mälu tagasi, välja arvatud kohalikud, aga ka nendel on see selgem kui siis, kui neid esimest korda nägime ja shamaan otsustas, et see, mida tal on vaja teha, on hingerännak. Une ja ärkveloleku piiril on see tõesti, nii et loodame, et ta leiab selle, mis vaja.

Neetud! Loomulikult kuulis ka Caius seda juttu, mis olend rääkis ja tahab nüüd teada, mis raamat see on, ja seda näha. Olin shamaani enne hingerännakut Caiuse eest hoiatanud, õigemini selle eest, mis temas peitus, ja palunud tal raamat hoida enda ligi ja kindlas kohas, et see ei sattuks Caiuse silma alla, sest kui too seda nägema peaks, siis ei ole enam kindel, kas see vari tema selja taga jääbki pelgalt varjuks või võtab tema üle jälle võimust ja tahab raamatut... mida ta ei tohi kindlasti saada.

Hoiatasin ka kaptenit, sest tegu on ikkagi tema meeskonnaliikmega ja ehk on tal veidigi võimu tolle haldjapoole üle. See tuli kasuks, sest kui Caius hakkas magava shamaani juurest raamatut otsima, siis lohistasid kapten ja teised ta eemale ja üritasid talle mõistust pähe panna. Äkitselt kaotas ta teadvuse ja ma tunnetasin, et midagi väga võimast (mis ei olnud Pimedus), oli ta meeled enda juurde tõmmanud.

Äkitselt Caius ärkas ja läks magava shamaani juurde, lendasin ta selja taha, valmis lööma, kui ta midagi peaks üritama ja hõikasin Argeili appi. Minu üllatuseks ei olnud Caiusel aga midagi muud plaanis, kui
shamaanile väekilp peale loitsida. Kaitseks. Annan sulle au, merehaldjas, tundub, et sinus on peidus enamat kui arvata võis ja sa suudad vähemalt mingil moel Pimedust endas kontrolli all hoida.

Kui Argeil ja teised kohale jõudsid, mõõgad väljas, ei jäänud mulle muud üle kui seletada oma eksimust, kuid ma tunnen, et see ei ole eriti suur, võrreldes sellega, mis oleks juhtunud siis, kui Pimedus oleks Caiusest võitu saanud ja ma oleksin olnud seal üksi.

Nüüd ei jää muud üle, kui vaadata ja oodata, mis juhtub, sest ma tajun, et Caius võitleb ikka veel endaga ja see võitlus on kohutav. Seekord siis jõudu sulle õnnestumiseks, merehaldjas, sest kui sa peaksid ebaõnnestuma, olen mina ja veel paljudki teised kohal, et sinu Pimedusele vastu astuda.

Shamaan ärkas ja andis teada, et ta leidis valged lilled ja juhatab meid nende juurde. Asutasime ennast minema ja kuigi kapten oli kahevahel, kas võtta ikka veel segaduses Caius kaasa, seletasin talle, et kui midagi halba ka juhtub, siis juhtugu see parem seal, kus on palju neid, kes midagi teha saavad, kui et me läheme ära ja tagasi tulles on ta meeskond ühe olulise liikme võtta väiksem. See lahendas küsimuse ja asusime kõik shamaani järel teele.

Juba eemalt hakkas paistma mingi kuma, mis lähemale minnes üha tugevamaks muutus. Lilled olid hästi peidetud, sest selsamal päeval olime me sealt korduvalt mööda käinud, ilma et midagi tunda oleks olnud ja isegi ei kahtlustanud midagi.

Kui majaperenaine lillede juurde jõudis, haaras ta need oma käte vahele ja hüüatas, et ta mäletab nüüd kõike, ta teab, kes on tema, ta teab, kes on tema armastatu ja et need lilled on nende lapsed. Seda öeldes sirgusid ta selja pealt äkki tiivad ja meie ees ei seisnud enam mitte kummalise väega naine, vaid lohe. Valge lohe. Ta haaras lilled oma käppade vahele ja lendas nendega maja poole tagasi.

Tundsin, et ka minu mälu on täielikult taastunud, samamoodi tundus olevat ka kõigi teistega, ja oh seda rõõmu kui ma tundsin, et vägi on tagasi, miski ei takista seda ja ma saan jälle Ilmade vahel liikuda! Ilmselt on samasugune tunne kalal, kes peale kaldal õhkuahmimist vette tagasi lastakse.

Eufooria ei kestnud aga kaua, juba maja poole tagasi minnes hakkasin nii mina kui ka Argeil ja Rasec tunnetama, et tegelikult ei ole midagi korras. Pigem on asjad VÄGA korrast ära, sest see koht, kus me asume, konkreetselt sureb meie jalge all iga hetkega üha rohkem ja rohkem. Niipaljukest siis maailma päästmisest. Midagi tuleb otsekohe ette võtta, vast on see tagasitulnud väe ja liikumisvõimalustega lihtsam, kui enne.

Tagasi maja juurde jõudes rääkis lohe, et tema lapsed peitis ära ja sellele kohale pani mäluneeduse peale Cora Opag, kuri unedevalvur, kes elab jäätunud järves. Suur oled sa, lohe, ja su vägi on nii võimas, et paneb väikesel kaarnal suled sahisema, aga ära aja ühelegi Hõbevarjule ja tolle vaimule sellist juttu, et niisugune täiusliku tasakaalu kehastus teeks midagi sellist puhta kurjuse rõõmust. Seal taga on peidus rohkem, kui lohe teab ja oskab öelda, ja seda me peame minema ka välja uurima, sest ilmselgelt on Cora Opag kuidagi selle koha päästmisega seotud.

Tunnetasin järve poolt väeliikumist ja ütlesin Argeilile, et lähen luurele ja kui unedevalvurit näha on, annan talle teada. Ühtlasi põikan Teise Ilma (kuna nüüd sai jälle Ilmade vahel liikuda) ja vaatan, kas õnnestub kuskilt abiväge või siis vähemasti head nõu leida.

Järve juurde jõudes oli järvevalvur juba ootamas, vägi ümberringi liikumas. Tundub, et ta on pahane ja ma üldse ei imesta, tema maailm ikkagi sureb, ükskõik mis selle põhjus siis on. Saatsin Argeilile teate, et hakaku juba tulema, enne kui asjad veel halvemaks lähevad ja lendasin Ilma vahetama, abi otsima.

Vaevalt olin ma Teise Ilma õhku oma sõõrmetes tundnud, kui kuulsin hõimuvanemate kutset. Noh, võib arvata, et mis iganes mu selja taga juhtumas on, teavad seda ka nemad ja oskavad midagi selle kohta öelda.

Seda ei osanud ma nüüd küll oodata! Hõimuvanemad teatasid, et hoolimata sellest kõigest, mis vahepeal juhtus, on Rasec näidanud ennast hea tasakaalu kaitsjana ja talle antakse uus kaitsevaim ja ta võib Hõbevarjuna jätkata. Lisaks ei ole mul vaja mul järvevalvuri ja lohe ja muu pärast muretseda, see laheneb iseenesest, viigu ma aga hea sõnum tagasi. Tore, et lõpuks midagi ka hästi läheb ja Rasec on selle ikkagi tõesti ära teeninud.

Lendasin Ilmu vahetades maja juurde tagasi ja leidsin, et oligi nii, kõik oli leidnud oma loomuliku lahenduse. Lohe oli nõustunud oma lapsed enda juurest ära saatma (lumerebane lubas nood enda juurde võtta) ja unustama nemad ja oma armsama, sest just lohe armastus nende vastu oli põhjuseks, miks too koht sulas ja seega ka suri. Unedevalvur oli püüdnud kõigest oma maailma kaitsta ja seetõttu needust ja peitmist kasutanud, meie tulekuga aga oli rahvast korraga liiga palju ja needuse toimimine hakkas muutuma, seetõttu ka kõik need imelikud juhtumised hommikust saadik.

Ka otsustasime Argeili ja Raseciga, et kuna too merehaldjas, kelle tapmist kummitused enne nõudsid, on meid aidanud ja ennast igati heast küljest näidanud, siis sellega on ka kõik. Aitab sellest ühest hukkamisest kummituste pärast küll.

Äkitselt kostis ukse tagant mingit kobinat ja lärmamist ja sisse vajusid (seda ei saa muudmoodi kirjeldada) kamp meremehi, kes tulid just alles ülessulanud laevalt. Kapten üritas küll korda hoida, aga mehed ja ka ülejäänud meeskond palusid, et ka ülejäänud hansavaadid tuleb laeval lahti teha ja ennast peale sellist üleelamist turgutada.

Ma arvan, et ma lähen istun mastitipus, et ennast sellest kraamist võimalikult kaugele hoida ja ütlen Argeilile, et enne alla ei tule, kui nad on sellest solgist lahti saanud ja kui tahab minuga rääkida, ronigu mastikorvi. Mingi kord peab ikka olema!


Lõppjäreldus - Argeil, sul on Kuldsilma VÄGA vaja, sest muidu sa kaua elus ei püsi.

Kasutaja avatar
stuart
Rollimängumaniakk
Postitusi: 4436
Liitunud: 16 Nov 2004, 17:41
Asukoht: Tartu-Tallinn-Tartu

PostitusPostitas stuart » 24 Mär 2009, 19:53

Lõppkokkuvõttes, aitäh, väga tore mäng oli ja te kõik olite väga nunnud \:D/

Kommentaariks kroonikale, jagasin selle lihtsama lugemise nimel lõikudeks, mis siis märgivad mõttepildikeste vahet, kriipsud on erinevate une/ärkvelolekuaegade vahel. Vbolla hiljem, kui oma massina taha saan, kirjutan siia ka natuke erinevate tegelaste kohta, kellega kokku puutusin ;)

Kasutaja avatar
stuart
Rollimängumaniakk
Postitusi: 4436
Liitunud: 16 Nov 2004, 17:41
Asukoht: Tartu-Tallinn-Tartu

PostitusPostitas stuart » 25 Mär 2009, 01:59

Igastahes mul on nüüd larpipohmakas. Jõudis täna õhtul peale kroonika lõpetamist pärale ja tunne on nagu teerulli alla jäänud sidrunil :?
Loodetavasti kaua ei kesta ja saab järgmist juba planeerima hakata. :roll:

Veelkorra lisan mängijatele tänud, tundub, et meie koostöö laabus väga hästi, loodan seda samamoodi ka jätkuvat ;) Kaaren loodab igastahes veel mõnda aega nii oma kaitsealusel kui ka mõnedel teistel silma peal hoida ;)

Erilised tänud Hõbevarjudele, merehaldjatele ja lumerebasele, kõigile erinevatel põhjustel, aga viimasele sellepärast, et oli nii lahe ja sobis sellise lühikese etteteatamisaja peale rolli nagu valatult. Sõna "kassiahastus" omandab nüüdsest ka täiesti uue mõiste ja kellegi selja taga varju nähes hakkan tõmblema :p

Loodetavasti ei ehmatanud kroonika pikkus kedagi ära ja loete selle ikka läbi ;) Ootaks inimestelt kommentaare, muidu on tunne, et kirjutaks justkui õhku :roll:

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 25 Mär 2009, 14:08

Aga Kurjal Kolmikul on ploti-idee! HA! Ha-ha-ha!
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

Kasutaja avatar
k2rts
Kleopatra
Postitusi: 135
Liitunud: 18 Aug 2006, 15:48
Asukoht: kahe piiri vahel
Kontakt:

PostitusPostitas k2rts » 27 Mär 2009, 15:36

Kõust kirjutas:
Pimeduse isand uksest, hõbevari aknast


:lol: seda oleks ma isegi tahtnud näha kuidas nad seda tegid, sattusin peale viimase vaimukesele :lol:
aga no seegi oli juba vahva

Kasutaja avatar
Die
Rollimängumaniakk
Postitusi: 28014
Liitunud: 18 Aug 2004, 16:19
Asukoht: Ilmaplats

PostitusPostitas Die » 27 Mär 2009, 16:13

Mina nägin rohkem! :D
It's not a world of sunshine, strawberries and fluffy white bunnies. It's a world where you fall and the vultures gather for a feast.

barbar
Operatiivnuffik
Postitusi: 34
Liitunud: 02 Aug 2006, 10:31

PostitusPostitas barbar » 31 Mär 2009, 12:05

Kirjutan ka lõpudelõpuks midagi...

Meelde jäid mõned mängud, mille ma ära õpisin. Esimene oli 1 2 ja 3 , järgmine oli "Kus on beebi?" ja viimaseks oli sidumismängud( neid mänge mängisid ainult hullud).

VÄGA lõbus oli, eriti aftekad :D

Ühesõnaga, väga lõbus ja vahva mäng oli.

Ootan järge...


Mine “Teisel pool vett”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline